Ja vihma tuleb palju. Kord sajab teda üsna rabinadl, kord tibutab kogu päeva peent ,,seenevihma". Seente riik on üsna värvirikas punased kärbseseened, kollased kukeseened, ruuged kuuseseened, sinakasrohelised pilvikud; kuid seda värsket, rõõmsat rohelist värvust, mida on küllalt teiste taimede lehtedes, pole seenel iialgi. Talveraamatus on lumesaju lõpuga leheküljed puhtad. Kui lähed hommikul välja, näed valged leheküljed on kaetud saladuslikkude märkidega, kriipsudega, punktidega, komadega. Talveraamatusse kirjutab iga metsaelanik talle omase ,, käekirjaga" ja märkidega. Sula tulekul nõrgub vesi läbi lume oksani ja teeb selle libedaks. Lumi ei püsi enam okstel, metsas algavad lume veermed. Kevadised veed, algab uputus. Kevad toob loomakestele palju häda. Lumi sulab kiirest, jõed tõusevad kallastest välja ja ujutavad üle niidud ja luhad. Kõige rohkem
raamatufd lugema õppida. Öelge mulle, aulik meister, kas teie teadus pole vaenuline või vastumeelt pühale Jumalaemale?» Sellele küsimusele arvas dom Claude heaks vastata üleoleva rahuga: «Kas pole ma tema kiriku ülemdiakon?» «Õige, meister. Aga nüüd ehk olete nii lahke ja pühendate mind oma teaduse saladustesse! Lubage mul ühes teiega tähti veerida.» Claude võttis majesteetliku ja ülempreesterliku hoiaku nagu mingi Saamuel *. «Et alustada teekonda läbi saladuslikkude asjade, on vaja rohkem aastaid, kui teil elada on jäänud, rauk. 164 Teie pea on juba hall! Koopas tuhnimisest tullakse välja ainult valgete juustega, kuid tuhnimist tuleb alustada siis, kui nad veel mustad on. Teadus oskab juba ise inimeste nägusid pleegitada, kuivetuks ja kurnatuks teha, ta ei tarvita vanadust ega kortsus palgeid. Kui teil siiski kiusatus on oma eas veel õppimisele asuda ja tarkuse ohtlikku tähestikku mõista, hea küll, tulge siis minu juurde, ma katsun