taskust lehe, millel ilutses luuletaja pilt ja värsid. ,,Oma nime ma tean. Ära tee ennast rumalamaks, kui sa oled. Sinu nimi." (lk 29) Prokuratuur tahtis teada süüaluse nime, kui see kohmetuna esimest korda vastust ei andnud. ,,Tahaks loota, et teil on nüüd minu nimi meelde tulnud?" (lk 100) Toas olnud võõras, kes osutus Musta maagia professoriks Wolandiks, uuris, kas pohmeluses Stjopal on tema nimi lõpuks meelde tulnud, peale seda, kui teine talle peaparanduseks viina ning sakuskat toonud oli ,,Jäin nüüdsama Patriarhi tiikide ääres trammi alla. Matused reedel kell kolm. Sõida. Berlioz" Tsitaat tundub imelik, kuid kui teost lugeda, saab aru, et telegrammis olid paar sõna läinud vahetusse ning sellest ka teksti imelik sisu. Tegelikult oli jutt sellest, et Berlioz jäi trammi alla ja hukkus 2. Lühikokkuvõte teosest. Teoses on juttu on kahest Venemaast revolutsioonijärgne Moskva ning Juudariigi Jersalaim.
Lasin kui piiblist! Kui mina kord tudengiks saan -- ja seda saan ma kindlasti -- siis hakkan ma õpetajaks, sest mina oskan..." Jürka jõudis oma kandamiga pärale ja sellepärast polnud Tigapuul enam aega oma lauset lõpetada. Esimesele pudelile, mille Jürka lauale pani, lõi ta kohe paar korda peoga põhja alla ja sai nõnda temalt korgi kätte. Ta tõstis pudeli suule ja jõi. Siis vaatas ta teda vastu valget, ulatas Jürkale ja ütles: ,,Sinule toomise eest! Sakuskat ka," lisas ta juurde ja andis Jürkale saia ning vorsti. ,,See on vaikimise eest. Ja valva, et vana ootamata ei tuleks. Mõistad!" ,,Saab tehtud," vastas Jürka, kui oli siinsamas pudeli tühendanud ja suupisted tasku toppinud. Tigapuu sõi suure isuga. Süües ja juues tal tuju aina tõusis. Ja jutt võttis hoogu, nagu hakkaks tal õlu pisut pähe. ,,Ühte pead sa teadma," rääkis ta, ,,sinu päästis ainult see katkine laud, muidu oleks ma su tuimaks löönud
annaabi.ee 
