Antud moel valmistatud pelmeene hakati nimetama kunjuumideks . Idamaadest võeti kasutusele veel rosinad, kuivatatud aprikoosid, viigimarjad, sidrunid ja tee. Tee joomisest kujuneb traditsioon. 1.3. 18. Sajandi keskpaigast kuni 19. Saj. esimese kümnendini (Peterburi periood) Venemaale kutsuti Lääne-Euroopa kokad. Liha hakati tükeldama, tulid kotletid, pasteedid, rulaadid. Tekkisid venepärased suupisted ehk sakuska 18. Sajandil serveeriti suupisteid saksa stiilis võileibadena, aga Prantsuse kokkade tulekuga Vene õukonda, hakati suupisteid serveerima eraldi laual ja iga suupiste kaunilt kujundatuna eraldi vaagnatel. Laual oli Prantsuse ja Hollandi juuste, külma soolaliha, sülti, kalamarja ja sinki. Kartul tuli Venemaale 1770-ndatel. Frankofiil Katariina Suure (1729 1796) mõjutusel sai täieliku ülemvõimu prantsuse kulinaaria. Kõik pidi olema prantsuse pärane: rõivastus, kombed, keel ja toidud
Indrek saabus pisut hiljemini ja sellepärast leidis ta laudkonna eest, mis oli juba paraja auru all. Tõepoolest oli härra Slopasev päris piduperemees ja pidukorraldaja, teised kõik, ka nimepäevnik ise, olid tema külalised, sest härra Voitinskil endal polnud võimalik midagi oma sünnipäevapühitsemiseks teha. Nõnda siis oligi kõik korraldatud Slopasevi maitse kohaselt. Peaasi, et ei tuleks puudu joogist, eriti valgest, sest kõik muu oli Slopasevi arvates solk. Peale selle ,,sakuska": heering sibulaga, hapu kurk, juust, vorst, sink, sinep, võid ja leiba, kuum teemasin. Selle ümber istus see sünnipäeva ,,soe kompanii" ja ajas suurt, sügavat ja laia juttu. Aina üleilmalised probleemid, aina inimesest kui niisugusest ja jumalast! Et aga Indrek varsti oli ainuke kaine lauas, siis tahtsid kõik oma tarkust temaga jagada ja teda oma jüngriks teha, sest nimepäevniku erilisel eestkostel võis tema lauas istuda, ilma et ta jooks, ainult sööma pidi ta, seda küll.
annaabi.ee 
