Kirjaniku ema Leena oli loomult elavam, jutuhimuline ja mõisarahvaga seltsiv. Ta oli ka oma õigusi julgelt kaitsev naine, kellele ei meeldinud põrmugi mehe alistuvus mõisnikule. Eduard Vilde nimetas ennast ema universaalpärijaks. Samuti oma luulesoone ja jutustamise oskuse arvab kirjanik olevat pärinud emalt. Eduard Vilde lapsepõlv möödus muretult, ta ei kogenud vaesust ning teda ei pandud ka varakult tööle. Kurbi mälestusi jätsid ainult sakstepelg ja mõisnikupoja kiusamine, mida kajastab isiklikele kogemustele toetuv mälestuskild ,,Minud esimesed ,,triibulised"". Kui Eduard oli kümneaastane, saadeti ta 1875. aastal Tallinna Pastor Lutheri Poeglaste Vaestekooli, mida nimetati ka Kentmanni kooliks. Kui Eduard oli lõpetanud selle kooli kahe aastaga, ei suutnud ta läbida kreiskooli sisseastumiseksamit. Tal tuli veel õppida ühe semestri vältel Linna Esimeses Elementaarkoolis, et siis suunduda 1878. aasta kevadel
Eduard oli vaevalt kahekuune, kui vanemad Pudivere mõisast lahkusid. Muuga mõisas suurenes Vildede perekond kahe tütre võrra. Neist esimene tütar, Ida Marie, suri kolmenädalase imikuna 1869 aasta suvel. Teisest tütrest, Auguste Mariast, kes sündis 3. jaanuaril 1871, sai väiksele Eedile peagi mänguseltsiline. Eduard Vilde lapsepõlv möödus muretult, ta ei kogenud kehvust ega varajast töösundi. Norulisi lapsepõlvemälestusi jätsid ainult sakstepelg ja mõisnikupoja kius, nagu seda kajastab isiklikele kogemustele toetuv mälestuskild ,,Minu esimesed ,,triibulised" ". Leenu Vilde algatusel ja innustusel korraldati Muuga mõisa peretoas pikil talve- ja sügisõhtuil lugemistunde. Kirjandushuvilised mõisateenijad tulid kokku ja lugesid üheskoos rahvaraamatuid või ,, Eesti Postimehe Jututoast" proosapalu. Nendest lugemisõhtutest võttis Vilde juba varasest lapsepõlvest peale kuulajana osa. Neid tunde võib pidada Vilde
annaabi.ee 
