Juba 1741. aastal astus Friedrich Sileesiasse. Praktiliselt kõik linnad alistusid võitluseta. Jaanuari lõpuks asus peaaegu kogu Sileesia Friedrichu kätes. Vallutatud aladel teostas Friedrich koheselt mõnigad reformid, näteiks andeks kristlastele andeks nende maksuvõlad ning lubas katoliiklikule vaimulikkonnale jätkata jumalateenistust ning ehitada uusi kirikuid. 1472. aastal moodustasid ungari aadlikud 15 000 mehelise armee. Friedrich sõlmis lepingu Saksooniaga ning eesotsas Saksoonia armeega läks võitlusesse Boheemiasse ja Moraaviasse. Seal toimus üks verisemaid võitlusi kogu austria päranduse sõdade ajaloos. Peale austria armee järjekordset lüüa saamist, algasid sunnitud läbirääkimised Breslaulis. Rahu oli tingimusel, kui Austria annab Preisimaale Ülemise ja Alumise Sileesia ning Glatzi krahvkonna. Peale nende tingimuste täitmist lahkusid Preisimaa väed Boheemiast. 1744. aastal saatis Friedrich oma väed uuesti Boheemiasse
eestvedamisel läbiviidav terror ning riigis oli avalik mäss. Seetõttu oli uutel liitlasvägedel õnne kõigil rinnetel. Nad taganesid alles siis, kui rahvuslik levee en masse järk-järgult võimaldas prantsuse juhtimiskorpusel olukorda stabiliseerida. Järgneva kahe aasta jooksul ajati austrialased Hollandist välja ning Ühendprovintsid (Põhja-Holland) annekteeriti. 1795. aastaks lahkusid Prussia, Hispaania, Hanover ja Saksoonia koalitsioonist, jättes seega Suurbritannia ja Austria üksinda võitlema prantsuse revolutsioonilise valitsuse vastu. Austria oli nüüd Mandri-Euroopas sõdimas üksinda ja vaatamata kohalikele edudele mitmes paigas, leidis ta end vastamisi äärmiselt andeka prantsuse kindraliga. Saksamaal sai ülemhertsog Charles prantsuse kindralite Joubert´i ja Moreau´ga küll hakkama, kuid Itaalias võitis neid välkkampaania käigus 26-aastane kindral Napoleon Bonaparte. Aastaga kindlustas
annaabi.ee 
