1217. aasta kevadel olid eestlased (sakalased, järvalased, Kesk-Eesti maakondade sõjamehed) koos venelastega saavutanud võiduOtepääl ristisõdijate ja ugalaste üle. Ilmselt lootsid eestlased koostööd venelastega jätkata ning asusid sama aasta sügiseks Sakalasse koguma suurt malevat. Henriku kroonika järgi kogusid eestlased kokku 6000 meest, mis oli pretsedenditult suur arv. Sõjamehi tuli pea kõikjalt Mandri-Eestist, kõrvale jäid aga saarlased, kellelt võidi aga ehk oodata sakslastevastast tegevust mere poolt. Henriku teatel oli väe kokkukutsujaks ja juhiks Lembitu. Sulev Vahtre ja teiste eesti ajaloolaste arvates kogunesid eestlased Paala jõe lõunakaldale Tepu talu juurde, kus oli sobiv jõeületuskoht. Eestlased kogusid väe kokku ja jäid ootama venelaste abijõude. Kuid Novgorodis oli samal ajal vahetunud vürst ning seetõttu olid seal sisesegadused. Vahepeal olid sakslased aga eestlaste väe kogumisest teada saanud ja koondasid Henriku teateil kokku umbes 3000-
aga ,,kõige nurjatumaks", ,,ebausaldusväärseimaks" (perfidissimus), sest peagi pesid kõik sakalased ristiusu maha ja asusid Lembitu juhtimisel ja koos teiste maakondadega ristisõdijatevastast nõu pidama. 1217. aastal 21. septembril olid eestlased koos venelastega saavutanud võidu ristisõdijate üle Otepääl ning Sakala ja Ugandi asusid koos teiste maakondade ning venelastega plaanima suuremat sakslastevastast retke. Nõnda kogusid nad Sakalasse Henriku järgi enneolematu väe, 6000 meest. Seal oli sõjamehi pea kõigist maakondadest, kuid saarlased jäid sellest kõrvale. Eestlased lootsid, et ka venelased saabuvad peagi suure väega Sakalasse, kuid neid ei tulnud. Selle asemel kogusid eestlaste plaanist teada saanud ristisõdijad ligi 3000mehelise valikväe ja tungisid Sakalasse. Kokkupõrkes Navesti jõe lähistel suutsid ristisõdijad eestlaste väe purustada
annaabi.ee 
