See annab aimu, mida tähendas sõjapidamine 18. sajandi alguses – see oli justkui sihitu rändamine, mille lõppu ei teadnud keegi. Peale puhkust Eestimaal oli aeg võtta suund Riia peale. Rootslased lõid venelasi küll Narva all, kuid teada oli fakt, et Peeter I koondab uuesti vägesid ning suuremad võitlused on veel ees, mistõttu Narva lahingu võit oli mõnes mõttes vältimatu kaotuse pikendamine. Riia poole minnes loodeti otsustavalt lüüa saksilasi, kes Liivimaal laastamistöid tegid. Karl XII oli paljuski kimbatuses, kuna vaenlasi oli mitu ning tuli nende vahel valida, samal ajal ise vähemuses olles. 1701. aasta suvel löödi saksilasi Daugava all. See jättis Euroopale veelgi sügavama mulje, kui venelaste löömine Narva all, kuna Augusti juhitud saksilaste vägede professionaalsust hinnati palju kõrgemalt (lk. 279). Sellegipoolest, nagu Narva all, jäi rootslaste peaeesmärk, vaenlase vägede purustamine, saavutamata
Põhjasõda tulenes teatavasti asjaolust, et ei Venemaa, Poola, Rootsi olnud rahul kujunenud olukorraga. Peeter I-l õnnestus sõlmida Rootsi-vastane liit, kuhu tõmbas Frederik IV ja Saksi kuurvürsti. Algas1700 sellega, et Kuramaale koondatud saksilaste väed ründasid Riiat. Saksilaste õnnetuseks ei õnnestunud neil Riiat vallutada, saksilaste väed tegutsesid suhteliselt oskamatult, relvastus suhteliselt nigel, samas kui Riia oli piirkonna kõige kindlustatum linn. Samuti: saksilasi oli vähe. August Tugev lootis, et tal õnnestub Riia vastu viia kogu Poola armee, aga Poola seim keeldus vägesid andmast vaatamata sellele, et ta oli Poola kuningaks valitud. Riia piiramine jäi venima. Samal ajal olulised sündmused teistel rinnetel. 1700 suvel asus tegutsema Taani kuningas, kelle vastu suunas Karl XII esimese löögi, sundides Taani koalitsioonist lahkuma. 1700 Narva. Karl XII vastas sõjakäiguga Eesti aladele. 1701 suundus Riia alla. Kõigepealt Taani, siis Venemaa, siis
annaabi.ee 
