Vihkan seda elukratti, kelleks sa mind seadsid! Jah, ma kuulnud, et saan vatti, sest mu halbust teadsid! Mõrane kell Nii kõigub ka Masingu luule taevatippude ja tagahoovi vahel nagu tema elu ja loomingki. Tegelikult oli tema saatus traagiline: tal ei jätkunud jõudu, eneseusku ega vaimset tasakaalu ja muidugi ka võimalust oma usku kuulutada ja põhjendada. Oma kirjatöödes laseb ta end kaasa viia usul ja millelgi, milles ehk võiks näha talulapse alaväärsustundest sündinud saksaviha. See saksaviha on hilisemal Masingul muutunud vihaks 10 indoeurooplaste, indoeuroopa keelte, Lääne-Saksamaa ja Ameerika vastu, mida ta ei suutnud ega tahtnudki ohjeldada. See viha, kahtlus iseendas ja osalt sunnitud, osalt omaenda trotsist valitud vaimne üksindus on jätnud sügava mõra tema loomingusse, olgu tegu luule, teoloogiliste uurimuste või filosoofiliste esseedega
nimelt enne kohtusse minemist ohverdati, vististi aga paelu ja lintegi, nagu teeleminekul. Tihti otsiti kohtusse mineku puhul maagiast abi. Korjati seitsmest karjast mustade lammaste villu, kedrati villad lõngaks, kujuti kangaks. Kangast valmistati vammus ja pandi kohtusse minnes selga. Oli kohtusse mineja süü selge ja määrati talle ka nuhtlus, muidugi peks, ei teinud peks ometi vähematki viga, sest vammus võttis peksuvalu täiesti ära. Kohtusse minekul lausuti ka mõnesuguseid saksaviha võtmise sõnu. Lühidalt, missugust tähtsamat tööd ehk ettevõtet iganes alusatati, pidi ohver alati kordaminekut muretsema.[2 lk 143-144] 8 1.7 Ohverdamine Hea vahekorra alalhoidmiseks või halva vahekorra parandamiseks enese ja jumaluse vahel otsis inimene juba varasel ennemuistsel ajal ohvrist abi. Ohverdamine on niisama vana kui usk. Ohverdades avaldab ta oma nõrkust ja jõuetust kõrgema väe ees
annaabi.ee 
