rahvuslikke seltse ja organisatsioone. Sel ajal l kerkivad esile ka rahvusliku liikumise tunnustatud juhid : Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson. 1870. aasta teisel poolel hakkas senine rahvuslik üksmeel murenema, seni üsna üksmeelselt tegutsenud Hurdast ja Jakobsonist said poliitilised vastased. Hurdale oli vastuvõetamatu Jakobsoni kirikuvastasus, mistõttu ta lõpetast ka oma kaastööde saatmise Sakalale. Lisaks pingestusid Hurdal suhted ka oma saksalastest ametikaaslastega, kes eestimeelset kirikuõpetajat boikoteerisid. 1880. aastal lahkuski ta Eestist ja võttis vastu kirikuõpetaja koha Peterburi Jaani kirikus. Jakobson pööras tülli ka Jannseniga, süüdistades teda vanameelsuses ja koostöös saksalastega. Tugevnes ka keskvalitsuse surve rahvuslikule liikumisele. Valitsusringkonnas olid esialgu näinud eestlaste rahvuslikus ärkamisev astujõudu baltisakslastele. Seetõttu ei peetud ,,talupojarahva" eneseleidmist ohtlikuks. Kuid
aastal uute kolleegiumide loomist, seda juhtus president. Kohalikus halduses kehtestas Peeter I kubermangude süsteemi, see jaotati 10 kohturingkonnaks, kus oli oma õuekohus, millele omakorda allusid provintsi- ja linnakohtud. 1721. aastal võttis ta endale keisri tiitli. Suuri konflikte ja ebakindlust tekitas see, et Peeter I kehtestas pärimisõiguse ka naisliinis. Peeter III andis võrdsed õigused kõigile usutunnistustele. Ta kutsus tagasi ka Siberisse saadetud saksalastest aukandjad ning andis välja manifesti aadliprivileegide kohta. Riigipöörde ajal 1762. aastal sunniti Peeter III troonist loobuma ja troonile sai Katariina II. Ta pidas aastate jooksul kirjavahetust mõningate valgustajatega. Kui tema ajal edendati kooliharidust: asutati Kadetikorpus ja Smolnõi instituut. Katariina II võimaldas laiendada Liivimaa koolivõrku. Suurimat tähelepanu äratanud Katariina II ettevõtmine oli1766. aastal kokku kutsutud ja järgmisel aastal kogunenud Suur komisjon
annaabi.ee 
