arvestatav kogu Õhtumaa gootika mastaapides. Muide, juba 1558. aastal Kölnis ilmunud Tilemann Bredcnbachi raamat nimetab, kirjeldades reformatsioonisündmusi Tartus, ülima kunstiosavuse ja suurte kuludega ehitatud Ristija Johannese kirikul, kus muude kaunistuste hulgas olid lunastaja ja kaheteistkümne apostli kujud. ( http://www.jaanikirik.ee/?nodeid=29&lang=et ) 5.4 Haapsalt Toomkirik Haapsalt Toomkirik(Lisa 6) on sakraalehituse silmapaistev näide. Üks suurimaid ühelöövilisi kirikuid kogu Baltimaades.Esmakordselt on kirjalikult mainitud 1279. a. Haapsalu linna asutamisprivileegis. Ainulaadne on ristimiskabel, mis püstitati arvatavasti 15. sajandil. 1990. aasta jõululaupäeval toimus kiriku taaspühitsemine.Toomkirik on romaani stiililt gooti stiilile üleminekuaja nähtus. Romaani stiilile viitab seinapiilarite kapiteelidel kujutatud taimornament, gooti stiili märgiks on teravkaarvõlvid
Taolistel palvemajadel puudus ühtne ehituslaad . Varakristlik arhitektuur hakkas arenema alates 313.aastast, kui Constantinus Suur kuulutas Milano ediktiga kristluse riigiusuks. Järgnevate poolteise aastasaja vältel (kuni Rooma riigi langemiseni) kujunesid varakristlikus arhitektuuris välja sakraalehituste põhitüübid. Loomulikult oli selles väljakujunemises kõige suurem osa rooma arhitektuuril, sellega rööbiti aga ka Lähis-Ida ehituskunstil. Varakristliku sakraalehituse levinumateks tüüpideks on pikiehitised (basiilika, kodakirik) ja tsentraalehitised (rotund, oktogoon). Tuntuim neist, basiilika, leidis turu- või kohtuhoonena laialdast rakendamist juba antiikajal. Niisugused ehitised mahutasid palju rahvast, see aga oli kristlastele esmatähtis. Basiilika on avar ristkülikukujuline hoone, mille siseruum on sammastega jaotatud pikkadeks löövideks (3-5, vahel ka 7 ja isegi 9 löövi). Keskmine lööv ehitati külglöövidest kõrgemana, selle ülaosas e
annaabi.ee 
