Rahvastiku arvu muutus liivisõjast 18. sajnadi lõpuni Liivisõjast kuni 18. Sajandi lõpuni kõikus eesti rahvaarv märgatavalt, sellele oli mitmeid põhjuseid. Esiteks mitmed sõjad ja lahingud mis toimusid Eesti pinnal , katk ning ka võimud vahetused. Liivi sõda on koondnimetus tähistamaks neid Vana-Liivimaa aladel aastatel 15581583 aset leidnud relvakonflikte, mille üheks osapooleks oli Vana-Liivimaale sissetunginud Ivan IV valitsetav Moskva tsaaririik ning teiseks algul tema vastu sõdinud Liivi ordu, Riia peapiiskopkond, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonnad, Enne Liivi sõda elas Eestis 250000-300000 inimest, kuid 1620. aastaks oli see kahanenud 120000-140000 inimeseni. Pärast sõja lõppu oli aga Eesti rahvaarv üllatavalt kiiresti taastunud. 1695. aastaks oli see kasvanud 350000-400000 inimeseni. Suure rahvaarvu tõusu peamiseks põhjuseks oli pikk rahuaeg, mis soodustas sündimust. Ka ei võetud eesti mehi sundkorras Roots...
rahvastikust, seega ümberasujad kolisid pigem mandril vabaks jäänud maadele elama. Ka naaberriikidest tuli uusi asukaid, peamiselt vene talupojad, käsitöölised, kaupmehed ja kalurid. Osa soomlasigi kolis Põhja-Eestisse elama ning lätlasi Lõuna-Eestisse. Uue rahva kogunemine toimus aastakümnete jooksul ning laialipillatult, seega sai võimalikuks, et uued asukad omastasid eesti keele, kohalikud kombed, kultuuri ja töötegemise. 17. sajnadi lõpuks arvati eestlaste rahvaarvu olevat üle 350 000. Rootsi ajaga kaasnes uus halduskorraldus, mis jäi püsima ka pärast Rootsi aega. Eesti ala jäi sarnaselt varasemaga jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja-Eesti kuulus Eestimaa kubermangu ning jagus neljaks maakonnaks: Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa. Poolalt äsja vallutatud ala, Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti, moodustas Liivimaa kubermangu, mis jagunes omakorda Eesti alal Tartu ja Pärnu maakonnaks
annaabi.ee 
