varem selgeid ja kindlaid eeskujusid, kelle järgi oma samme seada, kelle vastu ,,hõõruda" ning kellega end mõõta. Selle asemel et olla niisuguseks eeskujuks, peidavad paljud vanemad ja kasvatajad end ülevate ja heade sõnade, keeruliste selgituste ning lõputute vaidluste taha, mis kui nende laste poolt mõistmist ei leia, lõppevad impulsiivse karjumise või solvunud vaikimisega. Järjekindel tegutsemine asendub kõhklemisega, minnalaskmisest saab hoolimatus, sajatamine või armastusest ilmajätmine. Mõned lapsed tunnevad niisugustel puhkudel, et nende tahte- ja tegevusvabadust piiratakse ning et nad on ahistatud ja jõuetud (Rogge 2002: 28-30). Pole kahtlust, et inimesel kelle jaoks piiride seadmine lapsepõlves oli lüüasaamine, alandus ja meeleheide, on hiljem raske piire seada ja nendest kinnipidamist nõuda. Inimest mõjutavad nähtavad ja nähtamatud sidemed oma vanematekoduga. Seesugused mõjud võivad olla nii
» . «Ma tulen,» vastas Tasuja rahuga, «aga enne pean siin asja lõpetama.» Ta tormas trepist üles -- saali. Siin panid sakslased, värisevate naiste ja laste ette müüri luues, viimse jõuga vastu. Rüütel Kuuno võitles kui lõvi, ka Oodo oli oma uimastusest toibunud ja raius kui meeletu enese ümber. Võitlejad kõmistasid iga silmapilk surnukehade üle, voolav veri leotas põranda libedaks. Sõjariistade kõlin, surmavate hoopide tumedad mütsud, sajatamine, oigamine, naiste patved ja laste hale vingumine -- kõik see möll sünnitas kõledat kohinat, seda tormikohinat, millele kõige sügavam vaikus -- surmavaikus järgneb. Tasuja tungis oma meeste vahelt läbi, kes tema tulekut hõisates tervitasid. Ka Oodo nägi teda kohe. 117 «Siia, verine vari!» karjus ta Tasujale vastu. «Näita, kas oled surematu!» «Kui ise tahad?» kostis Tasuja ja ta tardunud nägu ilmutas jälje ärkavat elu. «Õlgu siis surm
annaabi.ee 
