Loojangule vastu kappab üksik hobune, kuhu viib küll tema tee, kas tal poel peremeest? Kiirest jooksust sasitud on uhke ratsu lokk, tolmune on sile nahk, kaunis silmis valuvahk. Miks nii on? Sind ei vaja keegi enam nüüd ja kas on kõiges selels sinul üldse süüd, et me kõik masinate abil tehtud saab, aga sind iniemne varsti unustab! Koplist pääsnud aina otsib oma kodu veel, alels jäänud on küll teed, aga maja poel see. Põrnitseb sind sajasilmne kivihiiglane just kui sulle selgeks teeks, et sa oeld viimane. 3x refrään Loojangule vastu kappab üksik hobune, kuhu viib küll tema tee, kas tal poel peremeest? Sergei Jesseenin ja Vladimir Majakovski on vene 20. sajandi alguse luuletajad, kes olid erinevad nii oma natuurilt kui loomingult. Kuid siiski elasid nad ühes ajastus ja paljud kogemused, arvamsued ja tundmsued olid neil sarnased. Eriti kajastub nende värsse lugedes
läheks ta kunagi. Hera Rhea ja Kronose tütar, kelle lahutamatuks kaaslaseks oli paabulind, temast sai peagi taeva haldjas ja Zeusi naine, ta ehiti rikkalikult, ta sai valitsuskepi, abielu ja naiste kaitsja Iris - üks taevajumalannadest, oli Herasse kiindunud Helone nümf, kes ei tahtnud Hera pulma minna, ning kelle Hera kilpkonnaks muutis Printsess Io zeusiga üle aisa lööja, Zeus muutis ta valgeks lehmaks, Hera köitis ta mäe otsa puu külge ja valvama pani Argose, kes oli sajasilmne hiiglane, zeus puudutas Iot ja ta sai poja, Epaphose, kellest sai egiptuse valitseja Titaan Prometheus - ettekuulutaja, kes oli zeusi poole kalju külge neetidega aheldatud Gorgosed elasid meres, jubedate lõustadega, madudest juustega Ixion laptiitide maa kuri kuningas, ta oli halb ja aeti laptiidimaalt välja. Ta tahtis Herat kaasaks, zeus tegi pilvest Nephele Hera sarnase naise, ixion sai temaga lapse, laps oli
kuhu viib küll tema tee, kas tal pole peremeest? Kiirest jooksust sasitud on uhke ratsu lakk, tolmune on sile nahk, kauneis silmis valuvahk. Refr. Miks nii on, sind ei vaja keegi enam nüüd, ja kas on kõiges selles kõiges sinul üldse süüd, 36 et meil kõik masinate abil tehtud saab, aga sind inimene varsti unustab? Koplist pääsnud, aina otsib oma kodu veel, alles jäänud on küll tee, aga maja pole see. Põrnitseb sind sajasilmne kivihiiglane, just kui sulle selgeks teeks, et sa oled viimane. Refr. Miks nii on ... Loojangule vastu kappab üksik hobune. Kuhu viib küll tema tee, kas tal pole peremeest? Viljandi paadimees Sergius Lipp / Alfreds Vinters Käe ulatab noor paadimees nii lahkelt neiule, :,: kes aralt seisab tema ees, et sõita üle vee. :,: Refr. Ah silmad, need silmad, ei iial unune, need ilusad sinised silmad mul võitnud südame. Kui neiu paadis algab sõit, täis õnne kõik maailm,
annaabi.ee 
