mõtteselgus on talle lähedased. Inimesi neil piltidel reeglina pole, üksnes lage ja metafüüsiline linnaruum, nagu Chiricol, üksnes arhitektuuri kahekõne vaatajaga. Majade fassaadid mõjuvad otsekui dekoratsioonid, mida saaks teisaldada, nagu kulissid, mille taga võib avaneda midagi sootuks teistsugust. Tühjad aknaavad, vahel tumedast taevast niitidega alla riputatud, loovad müstilise atmosfääri. Jaani kiriku terrakotafriiside hämarusse jäävatest nissidest kumavad sajanditetagused skulptuurportreed, lapsepõlvekodu korpas värviga poikvel uksel viirastub varjuna ema kuju. Kuigi Punga eelistab maalida elutut ainet, on huvitavaks lõiguks tema loomes autoportreed. Need enesepeegeldused on kontseptuaalsed rollimängud eriajastutega, uurimused mehe imagost ja hingeseisunditest neis: maskuliinsuse kehastus toreadoori kostüümis, abitu vangistatus raudrüüsse või vabastav eneseiroonia Päikesekuninga Louis XIV aegses lokilises parukas
Laulev revolutsioon on vägivallatu vastupanu kehtivale korrale ehk vägivallatu vabadusvõitlus. Tartus toimunud levimuusikapäevi loetakse laulva revolutsiooni alguseks. Siin lehvis ka sinimustvalge lipp taas ja soojendas eestlaste südameid. Laulmise traditsioon on eestlaste laulupidudena ikka olemas olnud ka vabasse maailma pagendatud eestlaste juures see ei kustunud. 1988 kirjutas Alo Mattisein „5 ärkamisaegset laulu“. Tsükli alguseks olid sajanditetagused ärkamisaegsed Saebelmanni, Humanni ja Kunileiu lauluviisid ,Koidula Kreutzwaldi, Veske ja Ruubeli tekstide eeskujul kirjutas Jüri Leesment sõnad ja Alo Mattisen muusika („In Spi sound“) Just need sõnad said laulva revolutsiooni tuumikuks andes eestlastele sajakordse usu ja jõu. Nii eestlased end vabaks laulsidki – kirjutatakse ajalooallikates. Kuulsaks sai ka Rene Eespere „Ärkamisaeg“. Kogu Eestimaal lauldi
annaabi.ee 
