Milles seisneb rituaali toimemehhanism? Rituaal annab kannatusele reeglistatud kuju, tõstab selle inimlikust ainukordsusest välja korduva, imiteeritava tasandile. Sellisena on see omalaadne Baturini korduva kordumatuse poeetika ümberpööramine, oma elu lülitamine esivanemate tegude ahelasse. Rituaal saab ka pühaduse allikaks: ilus surm toob ellu pühapaistet. Vaarema Dido surmast kõneldakse otsesõnu kui pühapaiste loomisest: “Too sajanditagune, samavõrd kurb kui kaunis inimkehast tõrvik ei vähendanud Bigartite õlikiindumust. Vastupidi: nafta kohale tõusis nüüd ka Ohvriõli oreool – mis lõpuks andis “mustale maaverele seni puuduva pühapaiste”.23 Rituaal muudab ilusa surma kollektiivseks nähtuseks; kui enne väitsime, et Baturini tegelaste tõeotsimine on egoistlik, ainult enesele pööratud tegevus, siis tõeotsimiste päädimine rituaalses surmas võib surmavaliku egoismi
eestkõnelejad aga nii lihtsat lahendust ei luba, sest igasugune keelamine - karistusest rääkimata! - kahjustavat lapse eneseteadvust, tema enesehinnangut. Nad unustavad, kui pikk tee on lapsel käia, enne kui saame rääkida tema eneseteadvusest! Võidan-võidad paradigma eeldab dialoogi täiskasvanud partnerite vahel, ent väikelaps ei ole täiskasvanule võrdne arutluspartner. 5-aastane laps peab üheselt aru saama, et teistele liiva silma loopimine on keelatud. Kui keegi arvab, et sajanditagune õpetus sobib vaid muuseumi, siis võime rääkida ka tänapäeva autoritest. Tuntud Soome teadlane Tommy Hellstein (2008) ütleb oma raamatus "Olla lapsevanem" otsesõnu, et inimkonna ühine moraalipärand tuleb järgmisele sugupõlvele edasi anda nii, et õpetame lapsele asju, mida sajad sugupõlved enne meid on hädavajalikuks pidanud. Me ei hakka lapsega arutama, kas tohib liivakastis teisele lapsele kühvliga vastu
annaabi.ee 
