Meie rahvas teeks temast tingimata ,,eestu", millel natukene halvakspanev ,,poluverniku" maik, - kui teda veel hullemakski ei moonutata." 1927. aastal saadeti ajalehtede toimetustele väga erinevaid ettepanekuid mitmekesiseid ja homoorikaid, mis peegeldasid inimeste harjumusi ja tõekspidamisi. Vaba Maa avaldas alljärgneva ülevaate (13.02.1927), lisan mõned ettepanekud: ,,I mark = 100 penni; I kroon = 100 penni; I kuldar = 100 muldari; I esta = 100 sajakut; I estu =100 setut; I nahk = 100 saba" Ajaleht Vaba Maa (12.04.1927) kirjutab, et J. Tõnissoni sõnul on kroon raske Lõuna-Eestis välja ütelda. Kõige kohasem on ikkagi ,,kuldar". See oleks Eestile omapärane. Peeti vaidlusi rahaseaduse eelnõude arutelu üle, kas Eesti rahaühikuks kroon või mark peavad jääma. J. Laidoner soovitas jääda kas kroonile või margale. Riigikogu liige G. H. Vestel arvas, et
valoriseerimise seadus sai lõpliku kuju erinevate poliitiliste improvisatsioonide ja juhuste tulemusena. Krooni nimetuse ja Rootsi krooni kullasisalduse võtmine uue rahaüksuse aluseks tulenes eelkõige asjaolust, et Rootsi krooni kurss oli 1924.aasta suvel lähedane sajale Eesti margale. Kõne all olid ka aga sadat penni sisaldava marga nimetuse säilitamine ning täiesti uued variandid, nagu näiteks sadat sajandikku sisaldav adra, sajast krossist koosnev taaler ning sadat sajakut sisaldav est, estar või esta. Rahanduses jäi seis aga esialgu ikkagi pingeliseks ja välislaenu ei olnud kusagilt võtta. 1924.aasta augusti lõpuks oli valuutavaru alles vaid 610 miljoni marga eest, mis oli säilinud tänu Eesti Pangast väljastatavate laenude piiramisele, tollitariifide märkimisväärsele tõstmisele, marga valoriseerimisele ning järsu eelarvekulutuste vähendamisele. Septembris pöördus kaubandusbilanss nende meetemete mõjul
annaabi.ee 
