1941. aasta 13. juuli õhtul lasti õhku raudteesild, 18. juulil enne taandumist õhkisid ja süütasid venelased jaamahoone, veetorni, depoo ja õlitsisternid. Jaamahoone hävis peaaegu täielikult. 25. juuliks taastatakse linnas kord. Algasid koristustööd. Tähtsaimaks sai raudtee taastamine. Korrastati raudteetrassi. Ametiruumid paigutati jaamatagusesse kahekorruselisse telliskivimajja. Seal paiknes ka ajutine telefoniside. Telefonikeskjaam hävis koos jaamahoonega. Uus, sajakohaline kommutaator viidi üle Viljandi 1a 1944. aastal. Hakati taastama raudteesilda ja ehitama hooneid vanadele alusmüüridele. Raudteeliiklus taastus. Saksa okupatsiooni ajal oli reisiliiklus hõre. Reisijate veoks olid kohandatud loomavagunid: seinte ääres lihtsad seljatoeta pingid, kütmiseks vaguni keskel raudahi, plekkkorsten juhitud läbi katuse. Köeti põlevkivi või kivisöega, mis muutis vaguni õhu raskeks. Valgustuseks olid seintele kinnitatud petrooleumilambid
Märkimisväärne hulk eestlasi elas ka väljaspool Eesti Vabariiki, kõige rohkem NSV Liidus. Eesti riigikorra määras kindlaks Asutavas Kogus 15. juunil 1920 vastu võetud põhiseadus. Ajastule omaselt ning iseseisvunud rahva idealismist lähtuvalt oli tegemist tähelepanuväärselt liberaalse põhiseadusega. Eesti oli parlamentaarselt valitsetav demokraatlik vabariik, kus kõrgeim võim kuulus rahvale: seadusandliku võimu kandja oli Riigikogu - sajakohaline rahvaesindus. Täidesaatvat võimu teostas parlamendi ees poliitilist vastutust kandev valitsus eesotsas riigivanemaga. Põhiseaduse üks omapärasid oli selles, et riigipea (presidendi) ametikohta ette ei nähtud: riigivanem, kelle õlul olid ka mõned riigipea esindusfunktsioonid, täitis eelkõige peaministri ülesandeid. Vastloodud vabariigi haldusjaotus (vallad ja maakonnad) ning riiklik sümboolika põhines ajaloolistel traditsioonidel. Eesti rahvusvaheline seisund kindlustus 1921
annaabi.ee 
