17. sajandil keerles terve elu religiooni ümber. Inimesed tegelesid sellega, et jääda ellu ning saada endale piisavalt toitu kõhtu. Mida rohkem oli haridust, seda rohkem süüa osati lihtsamini kasvatada, seda rohkem aega jäi inimestel teiste asjadega tegeleda. Näiteks mõelda, kuidas inimesed maa peale sattusid. Kuna usk mängis inimeste elus nii suurt rolli siis usuti Jumalasse, et tema lõi inimesed ja kõik muud loomad nii, nagu nad hetkel on. Seitsmeteist kümmnendal sajadnil polnud ka haridus veel nii hea kui kaks sada aastat hiljem. Selle tõttu poleks ka Darwin ja Wallace nii head haridust saanud. Nemad pidid ka alguses kelleltki teiselt õppima, et saada algteadmised ning minna siis avastama päris maailma. Kuid 200 aastat varem poleks teiste teadlaste jutud ning raamatud panud neid huvitundma elusorganismi arenemise kohta. Haridust said ka ainult kõrgemas ühiskonnaklassis olevad inimesed. Seega Darwinil ja Wallacil
laialdaselt kogu Euroopas ja tunginud sügavalt ühiskonna igapäevaellu, et muutuks elustiiliks ja seda mitme sajandi jooksul. Rüütlikultuur oli isesugune nähtus, sisu ja vormis ühtsus, sellest kujunes eriline elufilosoofia, eetika, traditsioonide, väärtushinnangute ning käitmusnormide kogum. Rüütlikultuur oli kindla ja küllalt piiratud inimeste ringi- ülikonna ja õukonna tasandi ideaalide ja käitumisnormide kogum. XII sajadnil sõnastati rüütlikohusute 4 põhimõistet: kaitsta kirikut, võidelda vale vastu, kaitsta vaeseid ja kindlustada rahu. Rüütlikasvatus oli keskajal väljakujunenud poisslaste kasvatusmeetod nende kasvatamiseks sõjameesteks ja rüütliteks. Rüütliks võis saada vaid aadlik nii isa kui ka ema poolt, kui ta oli saanud 21 aastat vanaks. Ent see polnud veel küllaldane alus. Noormees pidi saama täieliku rüütlikasvatuse. Säärane kasvatus oli pikaajaline ja mitmeetapiline
Renessansi kirjandus Renessanss oli ajajärk, mil toimus sotsiaalne, ideoloogiline ja kultuuriline murrang ning mis kujunes üleminekuks keskajast uusajale. Itaalias algase see 14. sajadnil, mujal 15. sajandi teisel poolel. Kestes kõikjal 16. sajandi lõpuni. Renessansi terminiti kasutati agselt kitsas tähenduses- selle all mõisteti antiikkultuuri taaselustumist pärast keskaegset vaimupimedust. Aristoteles, Platon ja Vergilius olid keskajal au sees, kuigi nende pärandit kasutati üsna kitsalt. Humanistid taaselustasid aga just need, võttes fookusesse inimese maised huvid. Renessansi õpetlased tegid suuri avastusi antiikse kultuuripärandi valdkonnas
annaabi.ee 
