teine osa weard – valvurit. Inglise Leedi kohta nendib autor, et vanainglise keeles oli hlæfdige, mille esimene osa on jälle seesama leib, teine osa dige aga tähendab leivategijat ja on tuletatud sõnast dāg ehk taigen. (Uibo 2011: 19) Esmakordselt on sõna sai üles täheldatud kirjalikult 1637. aastal ilmunud Heinrich Stahli eesti keele käsiraamatus. Autori arvates sõna sai on kujunenud sõna saialeib lühenemisel ning see sõna on ka huvitav selle poolest, et vene keel on selle meilt laenanud, ning sealt laenati see edasi ukraina ja valgevene keelde. (Uibo 2011: 20) 7 3. Pahupidi kadakasaksad. Rahvaetümoloogiaid eesti keelest 20. sajandi esimesel poolel vohas Eestis kadakasakslus. Jõukamad eestlased arvasid, et nad on paremad kui talupojad. Selle paremuse väljendamiseks hakkasid nad rääkima saksa keeles ning võtsid ka mõningaid baltisaksa sõnu üle eesti keelde
[1, lk 38] [5] Katsikul käisid üldjuhul vaid abielus naistuttavad või -sugulased, kes tõid kaasa sööki ja kingitusi lapsele. Traditsiooniliselt ei mindud kunagi kaks kätt taskus. Alati võeti kaasa rikkalikult toidukraami, ikka head ja paremat, et värskel emal taastuks tervis ja jätkuks rinnas piima. Esiemade ajal oligi katsikutoiduks lihtne, kuid siiski eriliselt valmistatud suupoolis: puhtast vilast leib, odraleib ja jämedamast nisujahust saialeib ehk vatsk. Kaasa võeti ka erinevat sorti putru. Jõukast perest toodi kaasa jahu-või kruubipuder, mille keskele asetatud praetud kana, mida ümbritsesid keedumunapoolikud. Võimaluse korral viidi sööki nii palju, et terve pere saaks söönuks. Toidud tuli kiiresti lahti pakkida ja maitsma hakata- siis hakkavat laps ruttu kõndima. [ 1, lk 38,43,44] Vallalistel inimestel polnud kombeks sel ajal külas käia, kuna seda peeti vastsündinu
annaabi.ee 
