Kõriõõs sarnaneb liivakellale. Kõri toes koosneb kõhredest. Kõri jaotatakse korrusteks: 1. Kõriesik ülemine laiem osa. Seal on rikas limaskest, mis on varustatud tundenärvilõpmetega. Iga võõrkeha kutsub tänu sellele esile köhatuse või läkastuse. 2. Kõrivatsake selle seinas on palju seroosnäärmeid, mille nõre niisutab häälepaelu. 3. Häälekõrialune õõs läheb üle hingetoruks. Hääl tekib kõri keskosas kõrikitsuse seinas moodustuvate sagitaalsete häälekurdude kaasaabil. Hingamisel on häälepilu avatud, kõnelemisel häälekurdude servad pingutuvad ja häälepilu aheneb. Väljahingatav õhk paneb häälepaelad võnkuma ja sealt tekibki heli. HINGETORU trachea 9-15 cm pikkune, 1,5-2,7 cm laiune torujas elund. Algab kõrist 6.-7. Kaelalüli kõrguselt ja haruneb rinnaõõnes kaheks peabronhiks. Seda jagunemise kohta nimetatakse trahhea bifurgatsiooniks. Hingetoru ette jäävad keelealused lihased, kilpnäärmekitsus, rinnakupide
kui esikukurdude varal. Kõriesiku ripsepiteeliga kaetud elastse koe rikas limaskest on rikkalikult varustatud tundenärvilõpmetega. Igasugune võõrkeha ärritus kutsub reflektoorselt esile köhatamise või läkastuse ja võib põhjustada kõri limaskesta turset. Kõrivatsakese seintes on rohkesti seroosnäärmeid, millede nõre niisutab häälepaelu. Hääl tekib kõri keskosas nn. Kõrikitsuse seinas moodustuvate sagitaalsete häälekurdude kaasabil, mis piiravad häälepilu. Hingamisel on häälepilu laialt avatud. Kõnelemisel häälekurdude servad (häälepaelad) pingutuvad ja häälepilu aheneb, väljahingatav õhk paneb häälepaelad võnkuma, millest tekib heli - hääl. Häälepaelte pingutamine ja lõõgastumine, samuti häälepilu laienemine ja ahenemine sõltuvad kõrilihaste tegevusest. Kõrilihased on vöötlihased ja jagunevad häälekurdude pingulioleku reguleerijateks, kõriahendajateks ja
annaabi.ee 
