Signaali moonutused. Võimendutegur Tehnikas on sageli vaja suurendada signaalide võimsust. Selleks ettenähtud elektronlülitusi nim võimenditeks. Võimendatav signaal antakse võimendi sisendklemmifele. Signaali allikaks võib olla andur, raadioantenn, mikrofon jne. Võimendi väljundklemmidega ühendatakse tarviti (täitemehhanism, valjuhääldi). Signaali võimendamine toimub seejuures toiteallika energia arvel. Väljund- ja sisendsuuruse muutuse suhet nim. võimendusteguriks Ku=Uv/Us Sageduspiirkonda, mille ulatuses võimendi võimendus ei lange allapoole ettenähtud väärtust, nim võimendatavaks sageduseks. Võimendi amplituudi-sageduse tunnusjoon näitab võimendusteguri K sõltuvust võimendatava signaali sagedusest. Sagedusmoondustegur iseloomustab sagdusmoonutust. Need on tingitud reaktiivelementidest, mille tekistused sõltuvad sagedusest. Tingimuseks on, et sagedusmoondetegur peab olema väiksem-võrdne 1,25 Tunnusjoon 47. ÜE-ühenduses transistorvõimendusaste 48
Kui soovime vastust detsibellides, tuleb valemit korrutada kümnega. Rangelt võttes kehtib valem vaid 1000 Hz lähedaste sageduste korral; et aga kõrva tundlikkus sellest eemaldumisel kiiresti langeb, võib integraali asendada keskväärtusega, mis erineb tegelikust vaid poole detsibelli võrra. Huvitav on märkida, et astronoomide kasutatav tähesuuruste skaala on üsna sarnane akustilisele. Kui võtta aluseks kindlasse (silma või valgusfiltri abil määratud) sageduspiirkonda jääv energiavoog, on tähesuurus määratud valemiga: Konstant on määratud mõõteriistaga, funktsioon on aga meile juba tuttav silma (või filtri) tunnuskõver - seekord mitte lainepikkuse vaid nurksageduse järgi. "Keskmise inimese" aistinguid hindavaid mõõtühikuid nimetatakse mõnikord biomeetrilisteks. Sellega rõhutatakse, et mõõdetakse mitte niivõrd nähtusi (heli, valgus) kui neid tajuvaid organisme (näiteks inimesi). Heli valjuse ühikuks on bell (B)
annaabi.ee 
