loond loogeldes suurt värisevat varju. Ja silmad niiskuvad: ei julge harju nad iluga, liig raske minu vael ah, piki maja violetne pael, seal pungi puhkemas kui suuri marju. Ja tõstan säravamat safiirkrooni, et see end juuste kullakuhja plehiks, ma õite rasket küllust üle pää. Taas tunnen tuksatavat noori sooni: on nagu mind mu õtsev veri ehiks, ah, elada on imeliselt hää! Tänan kuulamast!
Leidub ka süliriimi. (rohus-vari-hari-lohus / ABBA) Samuti paarisriimi. (päi-jäi-sein-lein / AABB) Marie Underi luuletused ’’Sirelite aegu’’ All sirelipõõsa lillatavaid sarju mu valge käsivars kui luige kael nüüd püüab kobaraid, mis okste lael loond loogeldes suurt värisevat varju. Ja silmad niiskuvad: ei julge harju mad iluga, liig raske minu vael – ah, piki maja violetne pael, seal pungi puhkemas kui suuri marju. Ja tõstan säravamat safiirkrooni, et see end juuste kullakuhja plehiks, ma õite rasket küllust üle pää. Taas tunnen tuksatavat noori sooni: on nagu mind mu õtsev veri ehiks, Ah, elada on imeliselt hää! ’’Suudlus’’ Su suu minu suus su hing minu ihus su suu mu suus me vili küpseb samas vihus. Su suu mu suus su närvilülid mu närvikees, su suu mu suus su süda tuksub kui minu sees. Kus lõped sa? Kus algan ma? Kes lahutas küll lained merest? Su verelibled minu verest? Üksteisest kumbki põlev laast.
Leidub ka süliriimi. (rohus-vari-hari-lohus / ABBA) Samuti paarisriimi. (päi-jäi-sein-lein / AABB) Marie Underi luuletused ''Sirelite aegu'' All sirelipõõsa lillatavaid sarju mu valge käsivars kui luige kael nüüd püüab kobaraid, mis okste lael loond loogeldes suurt värisevat varju. Ja silmad niiskuvad: ei julge harju mad iluga, liig raske minu vael ah, piki maja violetne pael, seal pungi puhkemas kui suuri marju. Ja tõstan säravamat safiirkrooni, et see end juuste kullakuhja plehiks, ma õite rasket küllust üle pää. Taas tunnen tuksatavat noori sooni: on nagu mind mu õtsev veri ehiks, Ah, elada on imeliselt hää! ''Suudlus'' Su suu minu suus su hing minu ihus su suu mu suus me vili küpseb samas vihus. Su suu mu suus su närvilülid mu närvikees, su suu mu suus su süda tuksub kui minu sees. Kus lõped sa? Kus algan ma? Kes lahutas küll lained merest? Su verelibled minu verest? Üksteisest kumbki põlev laast.
Misjaoks siis öö, nii heldelt valgeks jääv, nii lõhnuheitvalt ümber minu voodi? Nii raske üksi kõike ilu kanda kuid sind ei ole siin, et seda sulle anda. 2 All sirelpõõsa lillatavaid sarju mu valge käsivars kui luige kael nüüd püüab kobaraid, mis okste lael loond loogeldes suurt värisevat varju. Ja silmad niiskuvad: ei julge harju nad iluga, liig raske minu vael ah, piki maja voiletne pael, seal pungi puhkemas kui suuri marju. Ja tõstan säravamat safiirkrooni, et see end juuste kullakuhja plehiks, ma õite rasket küllust üle pää. Taas tunnen tuksatavat noori sooni: on nagu mind mu õitsev veri ehiks, ah, elada on imeliselt hää! 3 Nüüd üle kirsipuude, üle kogu aia üks hele õitepärg kui pehme valge vill, ning lillasireleid on küll ja küll, neist lõhnu hoovab helgemaid kui vaja. Ah, puu, kõik õied minu üle saja! Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill! Mu meeled ammu oodand ärevil nii mõne piki igatsuseaja.
annaabi.ee 
