aga hakkasid rattarummudes kasutama kuullaagreid. Kujutlegem, et te istute kuullaagrieelselt jalgrattale uue «Humberi» sadulasse, vajutate kergelt pedaalile ja veniva ning pikaldase hoovõtu asemel tunnete, et sõiduk hakkab liikuma nii sujuvalt ja kergelt, nagu lükkaks keegi teid pisut tagant. Tundub, et see liigub ise. Ei, see pole enam lihtsalt liikumine, see on lend. Oleks vaid siledat teed, ei jõuaks siis ei jooksja, ei traavel ega lind taevas mööda oma kaherattalise mustangi saduldanud kihutajast. Tuletame meelde, et see oli aeg, mil jalgratta esiratta läbimõõt oli jõudnud 180 sentimeetrini. See «ämblikuks» kutsutud mudel püsis moes oma tubli paarkümmend aastat. Kui moodsad ja ekstravagantsed näisid nad siis! Mitte jalgrattad, vaid ratastega monumendid. Isegi tänapäeva leiduritele tuleb aeg-ajalt peale igatsus selle tarindi järele. Tõsi, nad ei riski enam katsetada kahemeetriste ratastega, vaid ehitavad sõidukile n-ö teise korruse peale
Mina juba tunnen inimesi näo järgi.» Kokkuleppe kohaselt lahkus d'Artagnan esimesena majast. Siis läks ta oma kolme sõbra korterisse, et endale mitte hiljem etteheiteid teha. Sõpradest ei olnud mingit teadet. Oli ainult üks hästilõhnastatud peene ja elegantse käekirjaga kirjutatud kiri Aramisele. D'Artagnan võttis selle kaasa. Kümne minuti pärast kohtus ta Planchefga kaardiväe kasarmu tallide juures. Et mitte aega kaotada, oli d'Artagnan oma hobuse juba ise saduldanud. «Hästi,» ütles ta PlanchetMe, kes oli reisinauna muu varustuse juurde pannud. «Sadulda nüüd ülejäänud kolm hobust ja asume teele.» «Kas te usute, et me jõuame kiiremini edasi, kui kummalgi on kaks hobust?» küsis Planchet nokkivalt. «Ei, härra naljahammas,» vastas d'Artagnan, «aga nelja hobusega võime ära tuua kolm sõpra, kui nad veel elus on.» «See oleks alles suur õnn!» vastas Planchet. «Kuid lõpuks ei ole meil põhjust jumala armulikkuses kahelda.»
annaabi.ee 
