Novelli teises pooles saab ahvist ohjeldamatu alkohoolik. Joonud tühjaks kõik ankrud, leiab ahv kinnikeevitatud metallkasti ning tahab selle lahti võtta. Ahv usub, et kastis on viin. Ta tõstis kasti üles ja viskas vastu põrandat. Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni. Huhuu lendas vastu üht ja Popi vastu teist seina. Nõnda lõpeb lugu sadisti ja masohhisti suhetest. Popi oli liiga vana, et ahvile vastu hakata. Pealegi oli ta harjunud kedagi austama ja kartma. Nii ta alluski sadistile ilma mõtlemata, ilma vastuhakuta. Tähtsaks teguriks oli ka see, et vahel käis ahv väljas ja tõi süüa, mõnikord isegi liha. Tuglas räägib ka alistuvast orjameelsusest, mis tuleneb nii kristlusest kui rahva ajaloolisest põlvilisurumisest, aga võib-olla tuleneb ka inimloomusest. 1920. a ilmub novellikogu «Hingede rändamine », mis on viimane kogu uusromantilisest tsüklist. Siin võib leida ka idamaise usufilosoofia mõju, näiteks uuestisünni teema
rohkem tema isa, majandusinimest, kes kalkuleerib rahulolu ja rahulolematust ning kes peab suurimaks patuks seda, kui ta on investeerinud millessegi sellisesse, mis naudingut ei paku. Erinevalt oma eelkäijast ei pea psühholoogiline inimene arvestust mitte aktsiate ja kapitali üle, vaid oma hinge ökonoomika kohta. Kõike, alates oraalsest erootikast kuni matemaatikani käsitleb ta naudingu printsiibist lähtuvalt. Isegi enesetapp rahuldab enesetapjat ja sadism pakub mõnu sadistile / masohhistile. Selliseks oli kujunenud taustsüsteem, kust kahel mandril läbi kahe geeniuse teineteisest sõltumatute püüdluste sündis semiootika. Küllap võiks olla uute kriitiliste uurimuste teemaks, mil määral minu poolt käesolevas töös kirjeldatu mõjutas Saussure'i ja mil määral Peirce'i. Mina pean siinkohal targemaks lõpetada Einsteini tsitaadiga: The secret to creativity is knowing how to hide your sources.
annaabi.ee 
