rõhtpalkidest elamu tuba. Toitu valmistati ahju ees oleval leel. Asustus laienes ja tekkisid üksikperede majapidamised. Ühiskonnakorralduse aluseks said territoriaalsed kogukonnad. Kui ürgkogukondlik kord hakkas lagunema, algas varanduslik eristumine kogukonnast. Eraldusid jõukad pered ja suguvõsad, kes elasid väikestes linnustes (Iru, Peedu, Rõuge jt.). Käsitöö ja kaubitsemine oli koondumas kesksetesse, liiklusoludelt soodsatesse asulatesse ja sadamakohtadesse, kuhu rajati suuri hästi kindlustatud linnuseid (Tallinn, Tartu, Otepää, Varbola, Valjala jt.). 1030. a. kirjalikes allikates on esimest korda mainitud Tartut, 1154. esimest korda Tallinna. Skandinaavia allikates leidub korduvalt teateid sõjakäikudest Eesti rannikule, kuid alates 11. sajandist käisid ka eestlased sõjaretkedel Rootsi ja Taani rannikualadel (Rootsi pealinnas Sigtunas). Töö-, tarbe- ja majapidamisriistadeks olid peamiselt kivi-,
Kordav tööleht: elu keskaegses linnas 7. klass Vastused võid leida nii õpikust kui ka töövihikust. 1. Kuhu tekkisid keskajal linnad (kuhu neid kõige sagedamini rajati)? (tv lk 36) · Headesse sadamakohtadesse · Kaubateede ristumiskohtadesse · Valitsejate linnuste lähedusse · Suurte katedraalide (peakirikute) lähedusse · Turu- ja laadaplatside ümbrusesse · Sildade lähedusse ja jõgede koolmekohtadesse 2. Millised ühiskonnas toimunud muutused mõjutasid linnade rajamist? (tv lk 36) · Põllumajanduse areng (võeti kasutusele kolmeväljasüsteem ja paremad põllutööriistad), tänu sellele tekkis põllumajandussaaduste (toiduainete) ülejääk
maismaatee ääres. Linnade kujunemise rütm oli Eestis küll sama, kui lääne- ja idapoolsetel aladel, aga areng jäi siin mõneti seisma – väga suuri linnasid siinsetel aladel keskajal ei tekkinud. Keskaegse Eesti linnad, mille elanike seas oli sisserändajate kõrval ka eestlasi, tekkisid ristisõdade tulemusena Liivimaale uue võimu tugipunktideks olevate linnuste juurde – eeskätt kaugsuhtlusteede sõlmpunktidesse ja sadamakohtadesse. See võimaldas niihästi suhtlust vallutajate emamaa ja teiste keskustega kui ka tagamaade kontrollimist. Uutele linnadele hankisid kohalikud maaisandad või linnaelanikud ise kiiresti ka linnaõigusi. Linn ise moodustas aga omavalitsusliku kogukonna, mille eesotsaas oli linnanõukogu, kuhu kuulusid peamiselt rikkad kaupmehed. Kuigi linna kodanikkond omas enda elu korraldamisel tähtsat ja laialdast rolli, soosid ka Liivimaa
Toitu valmistati ahju ees oleval leel. Asustus laienes ja tekkisid üksikperede majapidamised. Ühiskonnakorralduse aluseks said territoriaalsed kogukonnad. Kui ürgkogukondlik kord hakkas lagunema, algas varanduslik eristumine kogukonnast. Eraldusid jõukad pered ja suguvõsad, kes elasid väikestes linnustes (Iru, Peedu, Rõuge jt.). Käsitöö ja kaubitsemine oli koondumas kesksetesse, liiklusoludelt soodsatesse asulatesse ja sadamakohtadesse, kuhu rajati suuri hästi kindlustatud linnuseid (Tallinn, Tartu, Otepää, Varbola, Valjala jt.). 1030. a. kirjalikes allikates on esimest korda mainitud Tartut, 1154. esimest korda Tallinna. Skandinaavia allikates leidub korduvalt teateid sõjakäikudest Eesti rannikule, kuid alates 11. sajandist käisid ka eestlased sõjaretkedel Rootsi ja Taani rannikualadel (Rootsi pealinnas Sigtunas). Töö-, tarbe- ja majapidamisriistadeks olid peamiselt kivi-, raud-, puit- ja rantkirved, luust
annaabi.ee 
