kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur. Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur ja tähina meil' vajub üle pää." Nõnda kirjeldab Talvik aastaaega, mille sõnatüvi moodustab ka tema perekonnanime talve. Tema sõnul ,,...lendavad (talvel) hobused..." ning ,,...õhud on kõik hõbedas..." Under võrdleb seevastu suve ja talve: ,,Sääl, kus suvel sadadena kullerkupud kollendasid, / ... / laialt lasub lumi, lumi, külm ja hingetu / ..." Samas juhtub talvel nii, et ,,meelde tuleb kõik, mis hää: lilled, laulud, soojus, valgus." Talviku jaoks sümboliseerivad talve jõulud: ,,Nii südaööni sumpasime ringi / ... / Kuid leebe nukrus looritas me hingi, / sest võõraist aknaist ,,Püha öö" meil' kajas." Underi puhul tekibki tunne, nagu oleks ta suve-inimene. Kui ta talvel meenutas suve
Ta on mees, kes on eesti ajalukku jätnud küllaltki suure jälje. Tema luuletused on hästi arusaadavalt kirjutatud. Talvel. Õitsev suvipäikse puna kadund laste palgetelt. Tõuseb hale tuulenutt lagendikelt valgetelt. Vares mustatiivuline longus aiaväraval. Pirnipuu ja marjapõõsad kängus härmatise all. Sääl, kus suvel sadadena kullerkupud kollendasid, end mu arad paljad jalad värskes kastes karastasid, laialt lasub lumi, lumi, külm ja hingetu Minu mässav suvisüda talvekuine, hääletu. Hõbetähti miljonid õhtutaeva tumesinas Kauges igatsusemaad! Muinasjutte tekib rinnas: "Ükskord oli, ükskord oli!" nende paljuütlev algus,
annaabi.ee 
