riietub, kellega ja kuidas suhtleb, tema isiklik elu - see on, oli ja jääb üheks huvitavamaks arutlusteemaks. On inimesi, kes ei armasta afiseerida - tõmmata tähelepanu isiklikule persoonile. On ka inimesi, kes lihtsalt kardavad olla teistsugused. Just sellised inimesed satuvad ühiskonna stereotüübi mõju alla. Loomulikult on igas sotsiaalses grupis olemas ka selliseid inimesi, kes püüavad lõhkuda olemasolevaid stereotüüpe, kuid muutuvad sellega pilgete märklauaks. Sablooniline ehk omapärata mõtlemine puudutab paljusid ühiskonnasfääre: poliitikat, majandust, kultuuri ja isegi intiimelu. Kindlaks kujunenud moraalsed väärtused ning normid muudavad maailma kaootiliseks, sest viimasel ajal leidub aina rohkem inimesi, kes püüavad tõestada nii endale kui ka teistele, et nad erinevad teistest, tehes vahel isegi rumalaid tegusid. Stereotüübid on tunginud sügavalt inimellu. Tänapäeval ei suuda me ilma stereotüüpideta oma elu ette kujutada
tõstab põnevust, mille üllatav lahendus on alles lõpus Erika kirjas (252 jj.). See põnevuse kruvimine on samaväärne kunstlik võte, nagu tutvusime salapärastamisega eelmises teoses ,,Elu ja armastus". Suurendades salapärasust ja puhtpsühholoogilist sügavust, vähendab see ometi armastusromaani intensiivsust. Tõeliste otsade peitmist võimaldab see, et tegu on raamjutustusega, kus autor väga selgesti toonitab, et ta kasutab võõrast pihtimuslikku käsikirja. See harilikult sablooniline kunstlik ehitusvõte on käesoleval juhul eriti aktiivne. Ta võimaldab Erika hingeelus ja kogu armastusloos salapäraste võrengkohtade kujunemise, võimaldab Oskaril südamest rääkida ning end paljastada ja võimaldab autoril efektselt isiklikke seisukohti avaldada sissejuhatuses. Ja veel midagi: paljastades end Oskar ühtlasi arvustab end, aga et arvustamisprotsess on kogu aja akuutselt seotud rahvuse probleemiga, siis Oskar ühtlasi arvustab eestlast üldse
annaabi.ee 
