ja hybrist. Üldiselt on Euroopa kunstiinimesed ja intellektuaalid suhteliselt harva, enim kahe suure sõja vahel, olnud oma ülirahvuslike valitsuste suuvoodrid. Sagedamini on nad püüdnud säilitada kainet meelt ja kriitilist mõistust, asetades inimkonna üldhuvid ettepoole sektantlikest. Ent keda või mida on need kultuuriinimesed esindanud? Kes on need, kes käisid ja käivad konverentsidel, assambleedel ja kõikvõimalikel teistel vaimuinimeste sabatitel? Need on reeglina tõsise või elitaarse kultuuriga seotud inimesed, kes on niigi üliväga humanistlikud, solidaarsed üksteise ja kõikide «teistega». Erandeid muidugi on, ja mõnel perioodil päris palju, ent üldjuhul ei teki ka näiteks Baltimaade ja vene kunstiharitlastel teineteisemõistmisega liiga suuri raskusi. Nende vaidlused jäävad teatavatesse piiridesse, milles eriarvamusi respekteeritakse. Üldine humanistlik imperatiiv käib kõige ees.
30. juunil kuulati teda uuesti üle, kuigi lubatud tunnistajad välja ei ilmunud, ning taas keeldus ta ennast süüdi tunnistamast. Siis teda piinati, algul põidlakruvidega ja seejärel hispaania saapaga. Ta kooriti paljaks, ta ihu uuriti läbi ning paremalt puusalt leiti sinakas laik. Seda Saatana märki torgiti. Seejärel tõmmati ta venitusvõllasse. 5. juulil võttis Junius ,,ilma piinamiseta, aga tungiva keelitamise peale" s.t. piinamise hirmus Saatana kummardamise, sabatitel käimise, maleficium`ide sooritamise ja muud nõiasüüdistuste kliseed lõpuks omaks. Juniuse juhtumi teeb põnevaks see, et ta oskas enne tuleriidale saatmist ära osta vangivahi, kes viis vanglast välja tema kirja. See on dateeritud 1628. aasta 24. juuliga ning adresseeritud tema tütrele: Sadu kordi hüvasti, mu armas tütar veronica. Süütuna sattusin ma vangi, süütuna mind piinati ja süütuna ma pean surema. Sesr kes iganes satub nõiavanglasse..., seda piinatakse nii
annaabi.ee 
