Ikka oli emps sinna sibulat toppinud. Ma ei salli seda, aga ta ei suuda kunagi meeles hoida, et sibulaga on head ainult soustid ja salatid ja muu selletaoline. Ahjupraed. Makaronide juures on see aga viimane äka. Tegelikult ma ju laavin oma ema, vist. Tähendab, ma ei kujuta ette, kuidas oleks mõne teistsuguse emaga koos elada. Vahel vaatan oma tsikkide emasid ja mõtlen, mis oleks, kui minu ema oleks hoopis see või see. Aga emad on seinast seina. Mõni ainult sõimab. Mõni on jube sabarakk, tuleb ja litsub end ligi ja istub meie juures nagu liim, tahab kangesti chat'ida ja rääkida nagu meie. Mis ta kujutab ette või, et on sellepärast cool ja meie sõber. Kõrgstiil Oli taaskord kätte jõudnud üks harilik pühapäevaõhtu. Õhtueineks kõhtutäitvad itaalia makaronid veisehakklihaga. Kahjuks oli ema sibulat lisanud, mida ma silmaotsaski ei salli. Minu õnnetuseks ei jää emale see kunagi meelde, et sibulaga on sobivad ainult kastmed ja värsked salatid
" [Lisa 1:2:4] 2.3. Eestlased ja saksa okupatsioon 1941. aasta suvel võtsid eestlased sakslasi vastu kui Nõukokogude terrorist vabastajaid. Selline suhtumine on mõistetav, kuna suur küüditamine toimus vaid nädalapäevad enne Saksa invasiooni algust. Elle Veigel kirjutab sakslaste tuleku kohta: ,,Venelane tähendas kurja, hädaohtu ja küüditamist. Laps sai sellest kiiresti aru. Jäi meelde ka põlgava häälega öeldud ,,venelaste käsilane". Hiljem tuli kõnepruuki veel ,,saksa sabarakk" , aga neid tiitleid öeldi vaid omade ringis poolihääli arutades. Nõukogude võim oli end nii jõhkralt kehtestanud, et sakslaste tulekusse 19 suhtuti alguses pigem kui abisse, pääsemaks toore omavoli küüsist. [Lisa 1:3:1] Saksa väed liikusid Eestis kiiresti edasi, Eesti okupeeriti sakslaste poolt 1941. aasta sügiseks. Inimestele tähendas sõda suuri kannatusi
Mooses oli rahvamees. Oli küll juut, aga ikkagi rahvamees, nagu vana hall Mauruski. Sest ka mina olen rahvamees, mina ja Dr. Hermann, Dr. Veske, Dr. Hurt, Jakobson ja teised. Need kõik on eesti rahvamehed. Aga Mooses oli juudi rahvamees. Dr. Kreutzwald ei olnud mitte rahvamees, tema oli muidu niisama ja kirjutas ,,Kalevipoja". Tema ei olnud küll ise õige rahvamees, aga tema laulis meie esivanemate rahvamehest, sest ka Kalevipoeg oli rahvamees. Ja isa Jannsen ka, see suur sakste ja pappide sabarakk. Nüüd on nad peaaegu kõik surnud, nagu Mooseski. Aga vana Maurus elab alles ja Dr. Hurt ühes professor Köhleriga. Teised on surnud, peale Hermanni, kellest pole asja. Ja rahvas leinab, sest pole enam mehi, kes ajaksid tema kasu taga. Härra Maurus on veel üksinda eesti rahva kasude eest väljas, üksinda oma halli peaga. Ja tema ei taha selle eest muud kui pisut tõtt, ainult pisut puhast tõtt, nagu Jehoova Siinai mäel. Ja teie peate tema Mooses olema, kes kuulutab tõtt rahva kasu
annaabi.ee 
