stenogrammid). Näide ajaloolisest tõlgendamisest: RKÜKo 23.02.2009, 3-4-1-18-08, p 14 - „Üldkogu hinnangul tuleneb PS §-st 75 lisaks Riigikogule adresseeritud kohustusele ka keeld muuta tasu ja muu töötulu saamise piiranguid Riigikogu ametisoleva koosseisu kohta. […] Sellist seisukohta toetab ka võrdlus Eesti Vabariigi esimese, 1920. aasta põhiseaduse sarnase sisuga sätte kujunemislooga. 1920. aasta põhiseaduse eelnõus oli § 51 sõnastatud järgmiselt: „Riigiwolikogu liikmed saawad sõiduraha ja palka, mille suurus seaduses kindlaks määratakse ja mida riigiwolikogu ainult järgnewate koosseisude kohta muuta wõib.“ Asutava Kogu protokollis on selle sõnastuse kohta märgitud järgmist: „Siin oli põhiseaduse põhimõte maksmas, et piinlik on omale palka määrata ja et seda wõib muuta ainult tulewase riigiwolikogu koosseisu kohta ja praegune koosseis ei wõi seda muudatust enese kohta mitte ette wõtta.“ (Asutawa Kogu IV istungjärk. Protokollid nr 120-154
algne sõna emancipirt on aja jooksul saanud erinevaid värvinguid. Võrreldes, kuidas ennemuiste nõrgemad rahhwad wägewamate omanduseks, pärisorjadeks langesiwad, nii ka naise-mehe suhetes: mees võttis naiselt esmalt inimliku wolipriiuse ja kui ta omaenese waimu teaduste waral rumaluse orrjusest peastma hakkas, jättis ta naisterahhwa, oma käsualuse teenija, sellesse orjusesse. Seda tegi ta sellessamas põhjusmõttes, milles kõik pärisorja rahhwad rumalad peetaks, ta arwas: saawad naised targeemaks, ei saa nad sõnakuulelikult teenima, ei wõi meie mehed nendega enam oma tahtmise järele ümber käia, jõuab ta mõttearenduses selleni, kuidas naiste suhtes, kes enese waimu jõuudusi ka mehe moodi harida ja omale oma hariduse kraadi järele avalikkus seltsis seisust nõudsid, sai emancipirt põlastava värvingu: kui oma loomuse, päris looduse seadustest üleastumine. Kogu järgnev tekst keskendub loogilise selguse ja eesmärgikindlusega
annaabi.ee 
