olnud sõbrad ja koos oleks see neid murdnud ning viinud nad hulluseni. Varsti said nad tundma sõja peensusi, kuulma mürsu tulekut ja selle ohtlikust. Varjuma ning oskasid end välja lülitada nendest kogemustest ja õudustest mis seal toimus, et mitte väsitada ja süüa oma hinge nendega. Sest seal oli palju rohkem tähtsamat millest mõelda et, end elus hoida. Nad muutusid valvsaks ja ükskõikseks sest see mis seal oli on paratamatus ja sinna ei saa midagi ette võtta. Kui nad selle saavutiasid võis neid lugeda vanaks ja kogenenud oliaks, sest nad olid allutatud ja ükskõiksed. Seda muutust on väga hea jälgida teose peategelasest, kuidas tema iseloom, mõttemaailm ning tunded muutusid koos sõjaga. Tema entusiasmi mutumine algul hirmuks ja siis ükskõiksuseks. Tema sõprade surm ja sellega kaasnevate tunnete allasurumine ning paratamatuse tõus. Vahepeal olles rindest eemal, nende tunnete esile kerkimine ja enda vaenlase vastu kajhutunde tekkimine. Ta sai aru, et nemad on
Varsti said nad tundma sõja peensusi, kuulma mürsu tulekut ja selle ohtlikust. Varjuda ning oskasid end välja lülitada nendest kogemustest ja õudustest, mis seal toimus, et mitte väsitada ja süüa oma hinge nendega. Sest seal oli palju rohkem tähtsamat millest mõelda et, end elus hoida. Nad muutusid valvsaks ja ükskõikseks, sest see mis seal oli on paratamatus ja sinna ei saa midagi ette võtta. Kui nad selle saavutiasid võis neid lugeda vanaks ja kogenenud oliaks, sest nad olid allutatud ja ükskõiksed. ,,Mulle meenub veel, kuidas me nekrutitena algul häbenesime, kui meil kasarmus tuli ühiskäimlat kasutada. Uksi seal ju ei ole, ja kakskümmend meest istub üksteise kõrval nagu raudteevagunis. Neid kõiki võib ühe pilguga haarata. Vahepeal oleme rohkemat õppinud kui jagusaamist sellest piskust häbist. Aja jooksul on meil palju muudki selgeks saanud."
annaabi.ee 
