põletada, ning peale seda jookseb kodust minema. Oma teega jõuab ta Tartusse, kus kohtab poisiklutti nimega Sasa. Koos Sasaga hakkavad toimuma igasugused juhtumised ning kohatakse ka Jaanikat plikakest, kes ei tee just kõie lapselikumat ja legaalsemat tööd. Mirjam on Tartus üliõpilane, kes vaevalt tundidesse jõuab ning tihtilugu ärkab pohmakaga. Miku ja Mirjami sõprade ja tuttavade teed ristuvad pidevalt nende endi teadmata. Juhtumite seeria viib igaühe oma saatuseni, mida nad ei ole võib-olla ära teeninud. Raamatus käsitletakse koolivägivalda, kodutute laste elu, illegaalseid raha teenimise võimalusi, sõpradega lõbutsemist ülikoolis, mis on kõik väga elutõesed probleemid. Kirjeldatud on äärmiselt hästi sündmused, millega me enda teadmata puutume kokku iga päev. Kirjaniku stiil on väga noortepärane, mis mulle väga meeldis. Kasutatakse palju slängi ja ropendamist, mis kuulub tänapäeva noorte sõnavarasse.
Tema maailmamõistmises on kokku sulatud dualistlikud, panteistlikud ja müstilised elemendid. Riia-perioodil tutvus Enno E. Hartmanni idealistliku arenguteooriaga, kuid veelgi külgetõmbav tundus talle Saksamaal levinud teofilosoofiline õpetus, mis ühendas lääne idealistliku filosoofiaga budismi ja taoismi elemente. Uut mõju avaldas Enno vaadete kujunemisel 20. sajandi alguses M. Maeterlinck oma teosega ,,Tarkuse ja saatuseni" (1898). Kirjanduslikes küsimustes olid Enno eeskujuks Kreutzwald ja Bornhöhe, hiljem ka K. E. Sööt ja Juhan Liiv. Sajandi algul sai ta innustust G. Suitsu ja A. Gailiti teostest, lisaks oli tal ka palju mõttekaaslasi välismaal. Enno loomingulise meetodi määras siiski ära väliskirjandus. Enno arvates oli luule ülesandeks ,,sõnade nõidusliku hurma abil" inimesi ,,jumaliku, ainsa keskuse poole meelitada
Juurutati jõuga. Realismi puhtuse üle valvas kriitika. Nõue näidata soovitavat ja ideaalset juba teostununa, tegelikuks saanuna. Tagajärjeks mõõdutundetu ilustamine, vastuolude varjamine, kohustuslik sotsiaalne optimism ning ühtne ajaperspektiiv pilgud suunatakse helgesse tulevikku. Inimesekujutuses taandati indiviid sotsiaalsete suhete subjektiks, määravaks tunnuseks klassipäritolu, millest tuletati tegelase kõik omadused, välimusest saatuseni. Sisu ja vormi viis tasakaalust välja esimese absolutiseerimine, millest omakorda tulenes teise devalvatsioon. Teema pidi olema "vajalik" ning aktuaalne. Sotsialistlik realism välistab erinevuse eripära, ühetaolisus. Draama. August Jakobson "Elu tsitadellis". Näitekirjandus eeskujuandvalt aktuaalne. Näidentide poeetika eepilise ilmega. Ibsenliku perekonnadraama ja marksistliku ideoloogia amalgaam
annaabi.ee 
