Isamaa ja luuletaja sulanduvad Liivil üheks(,,Kui tume veel maa"). Isamaa on õnnetum ja armetum- kuid niisama valusalt armsat (,,Ma lillesideme võtaks", ,,... sind köidaks sellega ühte, / oh õnnetus Eestimaa!") võrldeb kord kodumaa-armastust ja -igatsust taru poole teel oleva mesilase lennuga (,,Ta lendab mesipuu poole"), kord ütleb lihtsalt: ,,Isamaa!/ Sinuga olen õnnetu ma, / õnnetum ilma sinuta")(,,Sinuga ja sinuta"). Saatuseluules kajastuvad ta enda tundeid, mõtted ja meeleolud, kõige isiklikumad hirmud ja ängid. Luuletused on ühteaegu pihtimused ja eneseselgitused; näib nagu elaks autor neis oma valu välja iseendaga kuuldavalt rääkides. Vähe säilinud armastusluuletused ,,Üle vee" lembelüürilika ilusamaid näiteid. Loodusest räägib Liiv alati konkreetsete piltide kaudu. Eestilik kõla on saavutatud rahvaluulevõtete kasutamisega. ,,Luuletused", ,,Väike luuleraamat", ,,Kümme lugu"
Joonistab oma luuletusters realistliku looduspilti, nätab sellega meeleolu, tunndeid, värsid on lihtsad ja loomulikud. Peale tema haigestumist avaldab vaid ühe luuletuse, see muutub väga tähendusrikkaks eesti kultuuriloos, see on ennustus tulevikust. ,, Kui tume veel kauaks ka sinu maa". Tähtis koht on tema luules isamaluulel, mis põimub luuletaja isikliku saatuse teemaga. Liivi isamaa on midagi õnnetut ja armetut mitte nii nagu oli see koidulal. Kuid väljendab armastust isamaa vastu. Saatuseluules kirjutab enda mõtteid ja tundeid, hirmud ja ängid, on kirjuatnud ka armastusluulet, looduseluulet. Liivon olnud läbi aegade üks armastatumaid luuletajaid, tema luule on justkui tüüpiline kui täiesti erakordne. Tema luule on kõneline, eriliselt eestilik kõla. Tõi suure murrangu eesti luulesse 3. ,,Noor Eesti" liikumine, ajendid ja ulatus 1905 1915 Sai alguse salajastest õpilasorganisatsioonidest, kus loeti väliskirjandust ja õpiti soome keelt. . 1901-1902 ilmus G
annaabi.ee 
