lennukeid, kuid kõige populaarsem oli hävituslennuk Zero, mida sai kohandatult kasutada ka ühe suure pommi transportimiseks. Kuid sõja lõpu poole hakati kasutama ka erinevate lennukite vananenud ja aeglasi mudeleid, mille sansid Ameerika laevu tabada olid väiksemad. Suur osa lühiajalise väljaõppega surmalendureid ei olnud võimelised ise navigeerima ja seetõttu juhatasid neid mitmesajakilomeetril teekonnal vaenlase laevadeni kogenud pilootide juhitavad saatelennukid. Saatelennukid kaitsesid ka kamikazesid ameeriklaste hävituslennukite eest ja fikseerisid õnnestunuid rünnakuid. (Õun, Ojalo 2011: 188) Erirünnaku- ehk kamikaze-missioonideks kõlbasid isegi kõige väiksemate kogemustega lendurid, kui kogenud piloot juhtis nad sihtmärgi juurde. Tegelikult oli kamikaze-lendurile esitatud põhinõudmised vägagi tagasihoidlikud: noorus, erksus ja innukus. Lennukogemus omas vähimat tähtsust ja maandumisoskus oli luksus
spetsiaalne süvend, kus pomm siis lennuki pommiruumi tõsteti. Ohutuse mõttes otsustati pommi sütik lõplikult paika panna alles lennu ajal. Kell 2.15 süttisid prozektorid, valgustades Enola Gay’d ja kahte saatelennukit. 6. augusti hommikul kell 2.45 alustas Enola gay prozektorite valguses pikka hoovõttu ning rebis end vaevaliselt maast lahti. Tema lennukaal oli 52 tonni, 7 tonni lubatust rohkem. Pärast õhkutõusmist liituvad temaga mõlemad saatelennukid. Kolonel Tibbets juhib lennuki 1430 meetri kõrgusele. Kapten Parsons ja tema assistent pugesid pommiruumi, et süütemehhanismi juhtmed õiges järjekorras ühendada. Pomm oli nüüd lõhkevalmi ja lennuk tõusis 2800 meetri kõrgusele, lennukiirus oli 215 miili tunnis. Tugev tuul raputas lennukit ning raskendas lendu. Enola Gay tõusis 9630 meetrini. 1945. aasta 1. jaanuari hommikul nägid Hiroshima elanikud oma linnakeses ebatavalist vaatepilti. Uue aasta esimene päev oli alanud lumesajuga
annaabi.ee 
