Hommik hakkas saabuma, ta sisenes majja ja kuulis et keegi ei magagi , mõtles et läheb vaatab kuidas Liisal on. Liisa ei maganud ja oli kasimatu juuksed sassis ja magamata, Koroljov küsis mis viga on? Liisa rääkis talle kuidas kõik siin majas teda häirib(see elu need hääled jne) ja et kuidas ta tundis kohe sidet kui ta Koroljovi nägi. Liisa rääkis et ta on väga üksik ja tal ei ole sõpru ning päeviti ta loeb ja öösiti näeb saatanaid ja varjusid. Koroljov tundis et Liisa ei olegi halb inimene vaid siiras ja temas on miskit mis on ka temas endis. Liisa rääkis et tahab jätta vabrikud ja et see rikaste teema ei huvita teda( Liisa oli pärijanna). Koroljov käskis Liisal magama heita ja läks ise ka. Järgmisel päeval tuli sõiduk Koroljovi ära viima ja kõik tulid teda saatma.(kirjeldatakse lõokeste lõõritamist ja loodust) .Liisa vaatas nukralt ja kurvalt talle otsa nagu alati ta tegi nagu oleks tahtnud midagi öelda
Kuid kolme päeva pärast saab teda sealt kohus kätte ja ta puuakse Greve'i platsil üles. Selle kohta on kohtupalati otsus olemas.» «Narr lugu!» ütles Gringoire. ühe pilguga oli preester tagasi saanud oma külma rahu. «Kellele kuradile see küll lõbu tegi teda teistkordselt areteerida lasta?» lausus poeet. «Kas poleks kohus teda võinud rahule jätta? Kellele see kurja teeb, et üks õnnetu tüdruk on varjus Jumalaema kiriku võlvide all -- pääsukesepesade ligidal?» «Ilmas on saatanaid,» vastas ülemdiakon. «Kuradi sant nali,» arvas Gringoire. Ülemdiakon ütles natukese aja järel: «Ta päästis teil siis elu?» «Jah, mu hulgustest sõprade juures. Peaaegu oleks mind üles poodud. Praegu vahest oleksid nad seda küll kahetsenud.» «Kas te midagi tema heaks ei taha ette võtta?» «Vägagi tahaksin, dom Claude. Aga järsku mässin ma ennast jälle sisse?» «Mis siis?» «Ah mis siis? Hea on nõnda öelda, aga mul on kaks suurt teost pooleli.» Preester lõi käega
Silmapilk oli ka Tom väljas, tuli kohe jälle tagasi ja pani ukse kinni; teadsin, et ta oli käinud saraust lukku panemas. Siis ta hakkas neegrit silitama ja meelitama ja küsis, kas ta jälle oli arvanud midagi nägevat. Neeger tõusis püsti, vahtis silmi pilgutades ringi ja ütles: «Mister Sid, te ehk arvate, et ma olen hull, aga surgu ma siiasamasse paika, kui siin polnud terve miljon 454 koeri või saatanaid või ma ei tea keda. Ma nägin neid päris kindlasti. Tundsin neid, noorhärra Sid, tundsin neid; n a d tulid rüsinal mu peale. Tahaksin kõigest väest, et kord sihukese vaimu pihku saaksin. Üks ainus kordki. Aga veel enam tahaksin, et nad jätaksid mu rahule.» Tom seletas: «Noh, ma ütlen sulle, mis mina arvan. Kas tead, miks nad siia tulevad just selle põgenenud neegri söögi ajal? Sellepärast, et neil on nälg; see ongi see põhjus. Tee neile nõiutud pirukas; seda tuleb sul teha.»
annaabi.ee 
