1215 alistuvad Sakala ja Ugandi. 1216 teevad venelased vürst Vladimiri juhtimisel retke Ugandisse, millele järgneb vasturetk 1217. 1217 venelased (ja eestlased) piiramas Otepää linnust. Sakslased andsid alla ja nõustusid Eestist lahkuma. 21.09.1217 Madisepäeva lahing. (Albert pöördub Taani kuninga poole) 1219 Taani kuningas Valdemar II alistab Lindanise. Algab võiduristimine sakslaste ja taanlaste vahel. 1220 suvel saavad rootslased Lihula all saarlastelt lüüa ja nende vallutuskatse nurjub. 1222 taanlased üritavad alistada Saaremad. Saarlased saavad edust innustust ja seavad eesmärgiks kogu maa vabastada. 1223 Tarbatu linnuse piiramine, lõpeb sakslaste võiduga, peagi on jälle kogu maa alistatud. 1227 Mõõgavendade Ordu alistab viimase eestlaste tugipunkti, Muhu linnuse. Allajäämise põhjused: Vastase treenitus ja tehnoloogiline ülekaal. Mitmel rindel võitlus. Eestlased orienteeritud üksikutele retkedele. Puudus ühtne riik
Ordu püüab piiskoppidele, kirikuile ja vastristituile orjuseiket peale sundida, niipalju kui see tema võimuses. Kui paganad pöörduvad ristiusku, teeb ordu nendega lepingu, et nad temale alalist maksu (censum) maksaksid, (kirikliku) kümnise (decimae) maksust neid jäädavaks vabastades (21, 32). Vahel takistavad nad koguni ristimist, et vastristitud ei alistuks kirikule ega seisaks kiriku kaitse all ja ordule ei läheks eriline maks kaduma (21, 33). Nad pressisid saarlastelt 1000 oseriini (= 500 hõbemarka) ja takistasid neid ristimise ning ristiusu osaliseks saamast, niikaua kui nad mainitud summat ordule ei maksnud (21, 44). Nähtavasti olid ordul alles pöördumata paganate kohta erilised õigused, mis tal noorkristlaste kohta puudusid. Ordule ei olnud, vähemalt neil juhtumustel, ristiusu vastuvõtmine ja pöördumine mitte peanõudmiseks, vaid erilised maksud, õigused ja kasud. Juba 1233. aastast on üks kiri olemas (U. B. 129), kus kuningas Heinrich
annaabi.ee 
