Tammiste küla "veskitondid" Oli küünlakuu, väljas oli pime ja tuul puhus. Veskivaremetest, mis asusid Tammistekülast paari versta kaugusel metsas, ei julgenud keegi mööda käia, sest just sel ajal võisid veskitondid liikvel olla. Saardaru küla mäeotsa talu oli vana ja must, kuid enne olid siin inimesed jõudsalt elanud. Seal maa all olevat rikkust palju, kuid keegi ei julgenud sinna otsima minna, kardeti Kiviveski tonte. Maanteest versta kaugusel, teisel pool silda oli uus saeveski, mis vähema ruumi ja veejõuga tööd tegi, kui vana. Kui teekäija küsis külamehelt miks vanaveski üles ehitamata jäi. Seepeale külamees, et seal Kiviveskil käivat kodukäijad. Teekäija naeratas, kuid sedamaid oli jutt lõppenud
mässata. Niisugune julgus oleks ka kõige parem ise oma surma otsimine olnud. Keegi ei olnud nii kergemeelne. Tammiste veski toas vurasid vokirattad tuuleveskiga võidu. Ketrajate suud olid soiku jäänud, mis voki ees haruldaseks looks kiidetakse. Kes ketrajate otsa vaatas, see arvas vist :,,Kuuekümneaastase eide ja kaheksateistkümne-aastase tütre mõtted ei käi tihti ühte teed." Sõstrasilmilise neiu mõtted libisesid mitme versta kaugusele kihelkonna kiriku ette. Saardaru külas elas Tammiste Miina. Miina mõtted ei olnud Õnnistegija kuju ega orelilaulu ega ka õpetaja jutluse juures, vaid ta tuletas meelde ammust ajast sündinud lugu, mis oleks võinud meelest juba ära ununeda. Aga mine võta kinni. Miina arvas salaja, et vanal Pahja Maretil(kaalunaisel/külatargal) õigus võis olla, kui ta ütles, oled sa ära tehtud, siis tulevad sul mõtted toobiga ja lähvad rusikaga; oled sa õige, siis tulevad lusikaga ja lähevad toobiga
annaabi.ee 
