näha, samuti ei taha ta, et keegi k.a Indrek teda sellisena näeb, tahtis, et teda mäletataks nagu pildil XXXVII - Indrek luges kirja veel mitu korda, hiljem läks välja tuule ja külmaga jalutama, sadas lund - Indrek ei teadnud, kuhu ta jalutab, sest ta leidis et ükskõik kuhu minna, peaasi, et lähed, kui on külm - ühel hetkel leidis ta end linnaservast lagendikult, läks metsa tuulevarju, kus sidus enda püksisääred saapakummide pealt kinni, et lund enam saapast sisse ei läheks ja selles ära ei sulaks, sidumiseks kasutas oma taskurätti, millega meenus talle jälle Ramilda, sest oli tahtnud kord higistades sellesse käsi pühkida, kuid ei saanud, sest see oli must, nüüd oli puhas - Indrek hakkas ühele puuoksale ronima, jäi oksale rippu, kõikus seal maa ja taeva vahel, talle tuli mõte proovida end oksa riputada, mitte küll tõsiselt, kuid proovida, siis meenus, et tal pole seda millegagi teha, siis lasi oksast lahti
jääte nende süütegude eitamise juurde, milles teid süüdistatakse?» Seks korraks suutis ta ainult pead noogutada, häält enam ei tulnud. «Jääte oma arvamuse juurde?» küsis Charmolue. «Siis pean ma oma sügavaks kurvastuseks oma kohusetäitmisele asuma.» «Härra kuninglik prokurör,» ütles Pierrat järsult, «millest alata?» Charmolue kõhkles silmapilgu, nagu luuletaja, kes riimi otsib. «Hispaania saapast,» ütles ta lõpuks. Õnnetu tütarlaps tundis end jumalast ja inimestest nii mahajäetuna, et tal pea rinnale langes nagu elutu asi, millel endal enam jõudu pole. Piinameister ja arst liginesid talle üheaegselt. Samal ajal hakkasid kaks sulast oma koletus arsenalis tuhnima. Õudsete raudriistade kolinat kuuldes võpatas õnnetu tütarlaps nagu surnud konn, keda galvaniseeritakse. «Oh, mu Phoebus!» sosistas ta nii tasa, et keegi ei kuulnud. Siis muutus ta