näha, samuti ei taha ta, et keegi k.a Indrek teda sellisena näeb, tahtis, et teda mäletataks nagu pildil XXXVII - Indrek luges kirja veel mitu korda, hiljem läks välja tuule ja külmaga jalutama, sadas lund - Indrek ei teadnud, kuhu ta jalutab, sest ta leidis et ükskõik kuhu minna, peaasi, et lähed, kui on külm - ühel hetkel leidis ta end linnaservast lagendikult, läks metsa tuulevarju, kus sidus enda püksisääred saapakummide pealt kinni, et lund enam saapast sisse ei läheks ja selles ära ei sulaks, sidumiseks kasutas oma taskurätti, millega meenus talle jälle Ramilda, sest oli tahtnud kord higistades sellesse käsi pühkida, kuid ei saanud, sest see oli must, nüüd oli puhas - Indrek hakkas ühele puuoksale ronima, jäi oksale rippu, kõikus seal maa ja taeva vahel, talle tuli mõte proovida end oksa riputada, mitte küll tõsiselt, kuid proovida, siis meenus, et tal pole
,,Peab laskma uued kummid panna," mõtles Indrek, ,,siis ei pääse lumi sisse. Uutega ei pääse kunagi, sest need hoiduvad kõvasti jala ümber. Mis mul praegu viga oleks, kui oleksid uued kummid." Aga ka nüüd leidis ta nõu. Kui jõudis esimese suure männi alla, mille kõrge juurikas lumest paljas, istus ta sinna peale ja hakkas saapaid korda mööda jalast kiskuma ning lumest puhastama. Kui see tehtud ja saapad uuesti jalas, võttis ta taskurätiku ja sidus sellega ühe püksisääre saapakummide pealt kõvasti kinni. ,,Vaat mis hea, kui püksid pisut pikemad kui tarvis," mõtles ta, ,,mis oleksin ma praegu teinud lühematega! Isegi parajatega oleksin hädas." Kui ta tegi rätikuotstesse viimset sõlme, tuli tal meelde, et see on sama rätik, mis oli tal taskus mineval kevadel all toas, kui ta kartis, et Ramilda pakub ehk temale kätt ja temal ei ole, millega higi oma peost pühkida, sest rätik oli tol korral nii must, et teda oli võimata taskust välja võtta. Täna oli ta aga puhas
annaabi.ee 
