.." Ta neab põhja kristluse, ,, mida võimsam on intitustsioon, seda vähem on tema inimlikkust". Seega pöörab ta selja maailmale, elule. Ainukeseks pääsemiseks peab ta surma, ehk lunastus on enesetapp. Talle ei meeldi, et meid kõiki seob üksteisega sõnatu kokkulepe pidada vastu kuni viimase hingetõmbeni, ,,surm, ehkki igavene, pole inimtavades endale kohta leidnud, tema kui ainus reaalsus ei tule kunagi moodi, seega on inimesed vanameelsed. Neile, kes ei suuda end tappa, on loomuses saamishimu ja kättemaks. Elab ta või mitte, see on teiste mure. Filsosoofial oleks ometi kord aeg kõigutada TÕE autoriteeti ning vabaneda kõigist definitsioonidest..". Ta teeb vahet filosoofil ja filosoofil. On mõtlejaid, kel puudub isikupära, võttes kuju oma ajastu vormi järgi, on aga truid, kes mis tahes ajal esile kerkivad, jäädes ajastust hoolimata truuks iseendale. Nt. Nietzsche oleks paar sajandit tagasi hukatud tuleriidal.
tähistavad Alliksaarel tõrjumatut tunnetushuvi, mida sümboliseerivad kustutamatu janu kujutelmad. (Muru, 1987) *** „Kuid tõelusena haarad endapette ja ruttu neelad õnne mõrkja sette ja hetkeks sulle kuulubki oaas.“ („Janud“ 6) Kui on tekkinud kustutamatu janu, siis võib vallanduda rõõmude ja elamuste saamishimu, tung naudingute läbielamiseks. Selline sujuv üleminek toimub just luuletuste „Janud“ ning „Seitse etüüdi“ vahel. (Muru, 1987) *** „Kalla mu ripsmeisse valgust pärleina rippuma. Iga mu rakk tulvab algust. Pean, pean
annaabi.ee 
