Järgmine kultuur oli Nöör-Keraamika kultuur, mis oli oma olemuselt teist tüüpi kultuur. Seda seostati uue rahvastiku tulekuga. On küllalt levinud arvamus, et tegu oli indo- eurooplastega, kes segunesid varasemate rahvastega. Jääb küsimus, miks oli see võimalik, et võõrad ühes kohas assimileerusid, teistes kohtades aga ei jäänud peale. Protolaponoidne tüüp tuleneb laplastelt ja saamidelt, kolju oli sarnane Valma mehe omadega (?), nende seas on levinud see algeline inimene. Tänapäeva eestlase ja lätlase antropoloogiline tüüp on väga sarnane. Eestis säilis vana keel ja võeti rahvas üle, Lätis, Leedus vastupidi. Kui jää hakkas lõplikult taanduma siis kahe keele esindajate rahvas oli koondunud kahele-kolmele lõunapoolsele alale, kust nad jää sulades hakkaksid jälle edasi liikuma. Kaks olulisemat olid Ibeeria ja Ukranina
aastani. Kodusõja aastatel 1918. aasta teisest poolest kuni 1920. aastani kuulus võim Koola poolsaarel liitlasriikidele ja vene valgekaartlastele. Nõukogude ajajärgu algus Koola poolsaarel 1917. aasta revolutsiooni tagajärjel kaotasid koolasaamid seni nii riigi kui uusasukate poolt tunnustust leidnud põlise õiguse maale ja vetele. 1918. aasta alguses kuulutasid nõukogude võimu pooldajad maa riigi omandiks ja viisid läbi uue maakorralduse. Kui varem pidid uusasunikud saamidelt maad rentima, siis maade riigistamise ning kolhoseerimise käigus see vajadus kadus. 60 1920. aastate nn sõjakommunismi poliitika algatas põhjapõtrade rekvireerimise, mille käigus tapeti palju põhjapõtru. Äravõtmise hirmus tapsid põhjapõtru ka omanikud ise. Osa jõukamatest ja ettevõtlikumatest saamidest, eriti Soome piiri lähedal elanud koltasaamid, kuid ka kaugemal elavad suurkarjade omanikud põgenesid üle piiri Soome
annaabi.ee 
