tagajärjed. See aga on pingutav ja nõuab julgust, ent ka toetust, mis eeldab asjade arutamist ja kokkuleppeid lastega. Kes talub ainult lähedust ja väldib kokkupõrkeid, on võimetu eralduma ja iseseisvuma. Piiride seadmine tähendab lapsi ,,ligi lasta", samuti neist ,,lahti lasta" ning julgustada neid toime tulema. See protsess ei kulge kriimude ja valuteda. Kes tahab lapsi tõelisuses eest kaitsta, kasvatab nad enamasti saamatuiks. Raskused piiride määramisega tekivad olikordades, kus lapsed asendavad partnerit, kus nad on muudetud tunnete kaisukaruks, kus nad kannatavad selle all, et peavad olema elu mõtteks või tundetusse perekliimasse tundeid ja õhkkonda looma, või kus lapsi kurjasti kasutatakse vanemate hariduse-ja karjääriunistuste tagantjärele- elluviiatena (Rogge 2002: 32-33). 6 2. Piiridest ja vastastikusest austusest
Kompus silmas just osa sellest ,,põnevast mitmekesisusest", kui ta 1938. aastal kirjutas vabariigi sünnipäeval Eesti eri paigust saadetud iseseisvusaastate jooksul ehitatud hoonete fotode kohta järgmiselt: ,,... siin esines pildistuses küll koolimaju, küll rahvamaju, küll piirivalvehooneid, samuti linnade, alevike ja maa elamuehitusi, mida kahjuks ei saa nimetada teisiti kui alaväärtuslikeks käsitööliku teostuse ja viimistluse suhtes ning saamatuiks ja väärituiks kujunduse ja hoiaku poolest. [--] Nii ei jäänud muud, kui nentida nende fotode ees, et hoolimata heade ehitiste eeskujudest ja õpetavatest püüetest on ometi lausa mõttetult, ebaratsionaalselt ja kultuuritult võidud alaväärtuslike ehitiste peale ära raisata hulk ehitusmaterjali, tööjõudu ja raha"9. Lisaks vormi- ja väärikuspuudele on vabariigiaegse ehitustegevuse teine suur ebakoht Kompuse
annaabi.ee 
