läbilõikavalt, kui rongkäik lähenes pikkamisi hauale ehk mastabale, millest sai muumia viimne puhkepaik. Matuserituaali tähtsaim isik oli preester, keda kutsuti semiks. Kui matuserong saabus, lebas sem nagu muumiagi sidemetesse mähitult hauas. Kolm meest pidid semi äratama, et too juhiks pikalevenivat tseremooniat. Kui jõuti pika haudehitise ukseni, võeti surnukeha kirstust ning jumal Anubist sümboliseeriva saakalimaskiga preester tõstis ta mastaba seina najale püsti. Seejärel asus sem läbi viima tähtsat suu ja silmade avamise rituaali. Paljude maagiliste loitsude ning märkide saatel avati konksu abil surnu suu (teiste allikate järgi kasutas preester selleks oma väikest sõrme). Selle tavaga seoses loodi ka teos pealkirjaga "Suu avamise raamat". "Suu avamine" oli kõige tähtsam matusetseremoonia osa muumia ettevalmistamisel. Lahkunu perekond luges palveid, samal ajal kui preester piserdas
elukutselised leinalised, kes itkesid läbilõikavalt, kui rongkäik lähenes pikkamisi hauale ehk mastabale, millest sai muumia viimne puhkepaik. Matuserituaali tähtsaim isik oli preester, keda kutsuti semiks. Kui matuserong saabus, lebas sem nagu muumiagi sidemetesse mähitult hauas. Kolm meest pidid semi äratama, et too juhiks pikalevenivat tseremooniat. Kui jõuti pika haudehitise ukseni, võeti surnukeha kirstust ning jumal Anubist sümboliseeriva saakalimaskiga preester tõstis ta mastaba seina najale püsti. Seejärel asus sem läbi viima tähtsat suu ja silmade avamise rituaali. Paljude maagiliste loitsude ning märkide saatel avati konksu abil surnu suu (teiste allikate järgi kasutas preester selleks oma väikest sõrme). Selle tavaga seoses loodi ka teos pealkirjaga "Suu avamise raamat". "Suu avamine" oli kõige tähtsam matusetseremoonia osa muumia ettevalmistamisel. Lahkunu perekond luges palveid, samal ajal kui preester piserdas vett
annaabi.ee 
