manööverdamist. Kuna tegemist on väiksemat investeeringut ja tööjõudu nõudva karjatamisviisiga, siis on see enamlevinud lammaste, lihaveiste aga ka noorkarja karjatamisel eelkõige poollooduslikel rohumaadel.Vabakarjatamise peamiseks puuduseks on keeruline planeerida õiget karjatamiskoormust rohumaal, s.o. sobitada karjatavate loomade arv rohukasvu muutustega vegetatsiooniperioodi vältel ja aastatest tingitud erinevustega. Samuti vähendab see karjatamisviis kultuurliikide saagipotentsiaali ja eluiga, sest pidev taimede optimaalsest arengufaasist varajasem kärpimine mõjub taimede arengule ja talvekindlusele pärssivalt. See karjatamisviis ei sobi ka farmipidajale, kelle kasutada on väikesed ja hajusalt asuvad maatükid. Vabakarjatamise rakendamisel on väga oluline taimiku seisundi (saak, arengufaas) pidev ja asjatundlik hindamine. Rohu tagavara saab reguleerida karja suurendamise või vähendamise teel. Kõne alla tuleb ka karjamaarohu nappuse korral lisasööda ajutine
· tavaliselt ükski tootja ei oma üksinda võimet turgu mõjutada · enamikes arenenud riikides tugevasti riiklikult reguleeritud (otsetoetused, ekspordisubsiidiumid, siseturukaitse jne). Põllumajanduskultuuride saagipotentsiaal ja selle realiseerumine eestis Eesti ja teiste Euroopa riikide taimekasvatuse tootmistaseme analüüsil lähtuti Eesti Statistikaameti väljaannetest ning FAO andmebaasidest. Reaalse saagipotentsiaali hindamise aluseks on võetud meie teadlaste poolt aastakümnete kestel korraldatud väetuskatsete ja riiklikus sordivõrdluses erinevate kultuuridega ja sortidega korraldatud katsete tulemused. Heintaimede saagipotentsiaali hindamisel on lähtutud meie teadlaste poolt korraldatud väetuskatsete tulemustest ( Rand, 1973, 1983; Viiralt, 1986; Roostalu jt., 2001). Rohumaade saagid on viidud üle metaboliseeruvale energiale, kusjuures saagivõrrand on järgmine: Y= a0 + a1x - a2x2, -1
annaabi.ee 
