arreteerituna Sverdlovski oblasti Starobelski ja Babino surmalaagritesse. Neist maha lasti 606 meest 2819'st mehest. Juba esimesel Siberi talvel suri nälga ja kurnatusse 1194 meest. Naised ja lapsed küüditati väheasutatud Siberi küladesse, kus suri iga teine külma, nälja ja raske töö tagajärgedel. Pikkamööda peale sõja lõppu hakkasid küüditatute elutingimused paranema. Võimude poolt lubati 1946-1947.a lapsed tagasi Eestisse saata, kelle oli kodumaal sugulasi.Eestisse tagasi saadetutest otsiti 1949-1951.a julgeorganisatsioonide poolt ülesse ning saadeti tagasi Siberisse .49% küüditatuist pääses kodumaale tagasi naasta1950-nendate lõpus . Kasutatud kirjandus : · http://www.tartupostimees.ee/469556/14-juunil-1941-kuuditati-eestist- siberisse-ule-10-000-inimese/ · http://www.hot.ee/lvparhiiv/kuuditamine.htm · http://www.rauge.ee/?id=pet145 · http://www.v-maarja.ee/?part=html&id=261
aastal, saabusid Botany Baysse 700 sunnitööle mõistetud vangi ja 200 meremeest ning tasandikele tänapäeva Sydney kohal rajati esimesed asulad. 1811. aastal trükiti Pariisis esimest korda täielik Austraalia kaart, mille oli koostanud Louis de Freycinet(17791842), prantsuse meremees ja maadeavastaja. Britid olid huvitatud Austraalia koloniseerimisest Põhja-Ameerika kolooniate kaotamise tõttu. Umbes 20% asumaastajatest olid naised ja üks kolmandik iirlased. Peaaegu keegi asumisele saadetutest ei osanud lugeda ega kirjutada. Uue ühiskonda loomine sellise inimrühma alusel oli keeruline. 1852. aastal lõpetati sunnitööliste saatmine Austraaliasse, kuid selleks ajaks oli neid seal juba 150 000. Arenguhüpe Austraalia ajaloos kaasnes kulla avastamisega Bay Hurstis 1851. aastal. Paljud kullaotsijad rajasid endale Austraaliasse uue kodu. Ajavahemikul 18291859 sai 4 kolooniat Austraalia osariikideks
Oma maabumiskoha nimetas ta sealse rikkaliku taimestiku järgi Botany Bay'ks. Varsti pärast seda, 1788. aastal, saabusid Botany Baysse 700 sunnitööle mõistetud vangi ja 200 meremeest ning tasandikele tänapäeva Sydney kohal rajati esimesed asulad. Britid olid huvitatud Austraalia koloniseerimisest Põhja-Ameerika kolooniate kaotamise tõttu. Umbes 20 % neist olid naised ja üks kolmandik iirlased. Peaaegu keegi asumisele saadetutest ei osanud lugeda ega kirjutada. Oli raske luua uut ühiskonda põhinedes nii keerulisele inimgrupile. 1852. aastal peatati sunnitööliste saatmine Austraaliasse, kuid selleks ajaks oli neid sinna saabunud juba 150 000. Tõeline arenguhüpe Austraalia ajaloos kaasnes kulla avastamisega Bay Hurstis 1851. aastal. Kullapalavik meelitas magnetina inimesi sinna tulema. Paljud erinevate ametitega kullaotsijad rajasid endale Austraaliasse uue kodu. 1829. ja 1859.
aasta alguseks oli Eestimaal kollektiviseeritud tühine osa kõigist talumajapidamistest. Selle aasta jooksul suurendati veelgi maksusurvet ja riiklikke normkoormisi ning kulaklike talude arvu. Sellisel moel hakati ette valmistama "kulakluse kui klassi likvideerimist". Kollektiviseerimisele vastuseisva talurahva hirmutamiseks viidi 25. märtsil 1949 Balti riikides üheaegselt läbi uus massiküüditamine, mille ohvriks langes Eestis 20 722 inimest -- 2,5% rahvast. Sundasumisele saadetutest koguni 80% olid naised ja 8 lapsed. Nad saadeti põhiliselt Krasnojarski Kraisse ja Novoibrski oblastisse. Paljudel õnnestus siiski varjuda ning, et tegemist oli puhtalt hirmutamisaktsiooniga, enamikke neist hiljem ei puudutatud. Enim kannatasid tänased Viljandi, Valga ja Pärnu maakond. Märtsiküüditamise teravik oli suunatud maaelanikkonna vastu (üle 90 % küüditatutest), et hirmuõhkkonnas saavutada nende "vabatahtlik" kolhoosidesse
põllumajandusse, üle 20% tööstusesse, alla 20% enda nomenklatuur, kus omakorda olid selgesti leidis rakendust partei ja nõukogude eristatavad sisemised kihistused: liiduvabariigi aparaadis, s.t. juhtival tööl. Iseloomulik oli, et ja maakonna tasand. Eesti NSV nomenklatuur enamik partei ja nõukogude asutustesse tööle pandi täpsemalt paika 1946. aasta septembris, saadetutest suunati maakondadesse ja mil põhinomenkla tuuris fikseeriti 1514 ja valdadesse, kuna seal oli kaader kehvemini varunomenklatuuris 635 ametikohta. Hiljem komplekteeritud kui linnas. nende loetelu muidugi pidevalt muudeti. 1980. Demobiliseeritutest pidid valdades saama aastatel kuulus ENSV nomenklatuuri 118
Müürid olid varemetes. Parem ei olnud ka rahva ja Jahve suhe. Levinud olid Kaanani kujutlused ja kombed. Nüüd tuleb Paabeli vangipõlvest tagasi rahva osa, kes pagenduses on rangelt jälginud, et esivanemate usk oleks puhas. Paabeli diasporaa oli just sellega kuulus, et ei tehtud mööndusi käsuseaduses, ei mingeid mõjutusi. Taotleti puhtust. (loe Haagari raamat) Kuid ega sealgi olnud pühendumine esiisade Jumala teenimisele üleüldine. Osa asumisele saadetutest nn integreerus täielikult uues keskkonnas ja kaugenes Jahvest. Sõjapagulased said võimaluse tulla kodumaale tagasi, umbes 50 aastat peale põgenemist. Õnneks oli piisavalt juute kes tagasipöördusid. Kuid enamus siiski oli juba uues asupaigas kodunenud ja ei pöördunud tagasi ei nemad ega nende järglased. Nehemja osa oli esmalt linnamüüri parandamine. Kuidas ta seda tegi? - Nehemja oli palunud, anunud mitu päeva. Ta oli palunud, nutnud, paastunud
annaabi.ee 
