panema ja neid levitama. Autobiograafiate koostamine ja kogumine aga tugevdas omakorda kogukonna identiteeti, andis tunnistust isiklikust pühitsetusest ja jumalikust ettehooldusest, pakkusid abi vagaduslaadi kujundamisel ning väljendasid kirjutajate kodanikuteadvust.36 Hernhuutlased mitte ainult ei avardanud eestlaste maailmapilti vaid tutvustati siinse rahva elujärge ja usulist tegevust paljude maade kogudustele. Nimelt kasutati Eesti aladelt saadetuid aastapäevikute ja aruannete materjali ka vennastekoguduste üldajakirja ,,Geimen- Nachrichten" koostamisel, mille vahendusel Eestist tulnud teated said rahvusvahelise lugemismaterjali osaks. Baltimaadest saabunud materjal võis välismaa lugejatele tunduda põneva ja huvipakkuvana, siinne omapärane sotsiaalne olustik, rahva primitiivne hingelaad ja hoogne usuline innustus võisid mujal tunduda tavapäratuna.37 Vennastekoguduste laulud Vennastekogude palvemajades lauldi palju
,,bandet" ja 336 rahvuslikku organisatsiooni. Selles võitluses kaotas Nõukogude võim 887 meest ja haavata sai 185. Viimane metsavend tabati Lõuna-Eestist 1978. aastal. Nõukogude võimu vägivalla poliitika oli mitmekülgne, et allutada ühiskond täielikult oma kontrollile. Juba 1944. aastal algasid Eestis nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massiline arreteerimine ja nende vangi ja sunnitööle saatmine. Kokku oli arreteeritud ja vangi saadetuid inimesi umbes 30 000. Arreteerimise eest põgeneti metsa ja liituti metsavendadega. Põgenike kätte saamiseks kuulutati välja amnestia, mis peale esimest korda enam tulemusi ei andnud. Füüsilisele arreteerimisele lisandus vaimne vägivald. Keelati kogu sõjaeelne kultuur. Sellega kaasnes omakorda propaganda vohamine. Jätkusid küüditamised. Esimene küüditamine toimus 1945. aasta augustis. Sõjajärgne vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949. aasta suvel suurküüditamisega
annaabi.ee 
