Sa ütlesid mulle hüvasti ja lahkusid . Sa läksid ära selle teise erilisema juurde , andes mõista sellega mulle , et ma polnud piisavalt eriline . Jätsid mu üksinda sinna ja mu põskedelt voolasid pisarad , ma nutsin hullemini kui iial varem . Taaskord sain ma haiget , “see 7 kuud oli imeline aeg “lastes pisaratel võimust võtta . Läksin ära koju , jooksin vannituppa ja sulgesin ukse . Mõne aja möödudes , jõudis koju ka ema , kuulis , et vannitoas vesi jookseb ja ülesse jõudes , märkas , et trepp oli vett täis . Hüüdsid mind kuid ma ei vastanud . Sa nägid , et ma olin vannis , vesi oli värvunud punaseks , sa mõtlesid kutsuda kiirabi , ja märkasid , et seinale oli kirjutatud verega , “olen ma nüüd piisavalt eriline ?” * Iga inimene ütleb kellegile: “Sa oled ilus, kena, armas, nunnu!”. Ja alatasa vastadakse: “Jah Sina oled, mina mitte. Ma olen kole jne.”Lõpetage ära, leppige sellega, mida Teile öeldakse
naise sõbratar, ämm ja äi. Nemad ei ole nii lihtsad ja head ja nemad elavad nii, nagu inimesed vahetult pärast sõja lõppu tegelikult elasid, ja räägivad sellest, millest räägiti. 2. "Igapäevane leib" (1964, trükiarv 24 000) 10 aastat on möödunud. "Keskpäevavalguse" tegelaste elu läheb edasi. Kristjan läheneb neljakümnele, temast on saanud trusti vanemmeister. Raamat algab vanaaastaõhtuga: Kristjan ootab külalisi, shampus jahtub vannitoas. Elu on märgatavalt edenenud. Tegelaskonda kuulub igat masti Nõukogude aja tegelasi: varustajaid, ametiühingu funktsionääre, brigadire, sekka juba ka haritlasi. Taustaks trammitrusti remondibrigaadi mehed. Ka vahepeal uuesti abiellunud ja lahutanud Anne on jätkuvalt mängus. Konfliktid on seotud nö igapäevase leiva teenimisega, töö ja tunnustamisega. Inimesed Kristjani kõrval annavad talle oma sisemonoloogides hinnanguid
Maja köögis istub tugitoolis hommikumantlis patsient, silmanähtavalt jälle teadvusel. Tema ümber seisavad erutunud pereliikmed. Esmapilgul hakkavad silma tema kahvatu nahavärv, tohutu higistamine ja selgelt äratuntav rahutus. Kiirabi tutvustab end lühidalt ning brigaadijuht alustab rahulikul häälel, aga sihikindlalt vestlust anamneesi koostamiseks. Patsient orienteerub jälle täielikult ruumis, ajas ja iseenda isikus. Ta kirjeldab, et ta tundis end vannitoas järsku kummaliselt. Järelepärimisel oskab ta seda mõistet kõige paremini määratleda peapööritusena, valusid polevat tal olnud. Ta ise kartis otsekohe südameinfarkti. Kui abikaasa teda siis toetada üritas, olevat ta järsku tundnud torget vasakul pool rinnakorvi alaosas (varasema roidemurruga samas kohas!). Seejärel olevat ta kokku kukkunud ning, nii väidavad pereliikmed, umbes 1–2 minutit polnud ta enam kõnetatav, mille peale olid nad hädaabikõne teinud.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
