Õige varsti püüti onnidesse ehitada ka kolle, see uuendus võimaldas ajutisi suviseid onne kasutada talvekuudelgi. Sel perioodil tekkinud varase põllumajanduse alged kinnitasid vajadust ühes paigas elamiseks ning seetõttu, aga ka täiustunud ehitusoskuste tõttu hakati ehitama järjest suuremaid onne, mis olid jaotatud mitmeks erinevaks iseseisva koldega osaks. Järgnevate ajalooperioodide jooksul täiustusid tööriistad ja ehitustehnika veelgi. Neoliitikumi (5000-2000 a. eKr.) ja sellele järgnenud pronksiaja (2000-1000 a. eKr.) ehituskunsti tipuks elamuehituses kujunesid veekogudele rajatud vaiehitised asulad või üksikhooned, mis olid üleujutuste, metsloomade ja vaenlaste eest kaitsmiseks ehitatud vaiadele toetuvale platvormile. Vaiade otsad tahuti teravaks, põletati ja rammiti veekogu põhja. Neoliitikumis ja pronksiajal rajati neid eriti Alpi mäestiku järvedele. Kõige rohkem on vaiehitistest uuritud
sajandisse enne Kristust. Näiteid iidsetest monumentidest on Anta do Curral da Castelhana ja Menir do Lavajo, menhir, mis on 3,14 meetrit pikk. Castelo de Santa Justas on jälgi kindlustatud asustusest ning Laboratos ja Aroeiras on jäljed kaevandusest, mis oli töös 1500 aastat enne Kristust. Anta das Pedras Altas, Monte da Mealha, Anta da Masmorra, Monte das Alcarias de Pedro Guerreiro ja Cachopo külas on leitud neoliitikumi perioodi matusepaiku Tavira maakonnas. Portimão maakonnas Alcalaris on leitud jäänuseid megaliidi matusetemplitest, dolmenitest ja kesksest asustusest. Nad seisavad seal kui tunnistus esimestest kogukondadest, mis Ribeira da Torre kolmandal aastatuhandel enne Kristust, kattes 10 hektari suuruse ala Ria do Alvorost põhjas kuni Serra de Monchiqueni Mexilhoeira Grande lähedal. Alcalaris asub uurimiskesus,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
