Ryoji Ikeda. supersümmeetria Lugesin ajalehest Postimees kunstniku ja helilooja Kiwa arvustust Ryoij Ikeda näituse „Supersümmeetria“ kohta. Käisin ka ise KUMUS seda näitust vaatamas. Minu jaoks on kvantfüüsika keerulise teooria mõistmine ning seoste leidmine selle teooria ja eksperimentaalse elektroonilise muusika vahel üsna keeruline. Seetõttu osutus Kiwa arusaam näitusest mulle kohati raskesti mõitsetavaks. Siiski, vähese aja möödudes tekitas Ryoij Ikeda audiovisuaalne installatsioon „Supersümmeetria“ minus mitmeid mõtteid, millest suutsin välja töötada oma teooria, mida see ekspositsioon võiks minu arvates edasi anda. Pealkirjastaksin selle teooria järgnevalt: „Kuidas inimene funktsioneerib?“ ja jagaksin nelja etappi. Teooria esimeses etapis näitas prožektor seinale pilti, kuhu tekkis valgeid osakesi. Neid nimetaksin ma algosakesteks, mis inimeses on. Algosakestest moodustus kihiline kujutis, kus osake...
Supersümmeetria Hiljuti käisin vaatamas Ryoji Ikeda näitust "Supersümmeetria". Näitus oli Kumus ning oli ka juba kajastust saanud meedias. Kuigi ma ei tea palju kunstist ega selle hindamisest, võin ma öelda, et see näitus oli vapustav. Mulle imponeeris kõige rohkem selle erinevus teistest. Näitus koosnes mitmetest ekraanidest ning kastidest, kus sees aatomid liikusid pealtnäha korrapäratult. Ryoji näitus põhines CERNi tööl ning avastustel. (CERN on tuumafüüsikajaamade kogumik) Kohati vilkuvad ekraanid ning veerevad aatomid tekitasid natuke õudse ning natuke väikese tunde. Tuli ka tahtmine füüsikat õppida, aga õnneks see taandus kiiresti. Kokkuvõttes nautisin Ryoji Ikeda näitust väga ning sooviks veel tulevikus Kumu külastada.
annaabi.ee 
