vahel. Ruum on vaheruum ja aeg on vaheaeg, intervall. See nägemus ajast seletab, miks muutumise, liikumise probleem valmistas kreeka filosoofidele ületamatuid raskusi. Nii nagu tühi ruum on to me on on muutumine näivus. Tõeline on ainult kehade viibimine praeguses hetkes." Veel lisab von Wright samas, et kreeklastel oli puudulikult arenenud kronoloogia ja väga primitiivne viis mõõta aega. [Wright, G. H. von, 1996, lk.111] Eestlastel ei paista olevat aja- ja ruumiprobleemi. Meie tulevik on eshatoloogia ja keel seletab ülejäänu. Kreeklaste ajaprobleemi võiks selgitada mõni filoloog, kes oskaks neist aoristidest ja muust keeleatribuutikast üht-teist välja lugeda. Cassirer käsitleb oma essees peatükis ,,Inimese aja ja ruumi maailm" aega väga põgusalt. Ta räägib ikka ja jälle ajaprobleemist ja ruumiprobleemist. Kuid arusaamatuks jääb asjaolu, mis tekitab ajale ja ruumile probleemi või et miks need mõisted on problemaatilised
Miks see lavastusala lavastuse juurde siis üldse tekib? Sest teatri lavastusala osa on vajalik, et lahendada lavaruumiprobleemi. Tühja ruumi probleem lavastusala, selle personal, mehhanismid jne peavad täitma selle tühja ruumi probleemi. Näitlejateatris sellist probleemi ei eksisteeri. Näitleja ei mõtle sellises kategoorias nagu terve lava. Tema mänguruum, see ruum mida ta suudab füüsiliselt endaga täita enda ümber. See ruum on tal alati täidetud. Näitleja jaoks teatris ruumiprobleemi ei eksisteeri, ka dramaturgi jaoks mitte, suudab sõnades maalida vaataja kujutlusse ükspuha mis ruumi ja aja (fantaasiaruum). Selleks, et teatris tekiks tühja ruumi probleem, kuulub rezissuuri juurde. Oli vaja esteetilist pööret teatris, mille tagajärg see, et teater seisis käsi laiutades tühja ruumi probleemi ees. Louis XV ajaks oli Racine moest välja läinud. Valitses lõppematu pidupäeva stiil. Väsimatu Racine'i stiil ei olnud uue ajaga kooskõlas
annaabi.ee 
